Müütilised veeolendid, erinevate rahvaste uskumuste põhjal veekeskkonnas (meredes, järvedes, allikates jm) elutsevad surematud, surelikud või ka poolsurelikud olendid. Ülem-, alam- või pooljumalad ja kohalikud vetevaimud (najaadid, näkid, vetevanad jm). Sageli esinevad nad poolinimeste/poolkaladena. Animistliku looduskäsitlusega kultuurides omistatakse üleloomulikke jooni ka tegelikele kalaliikidele, kes võivad osaleda loomismüütides, olla hõimude või rahvaste müütilisteks esivanemateks või ka jumalate esinemisvormideks. Omaette rühmaks on merekoletised (Kraken jt) ja krüptozooloogilised olendid (piiskopikala jt), kelle olemasolu püütakse vahel jätkuvalt tõestada (Loch Nessi koletis jt).
Euroopa mütoloogilist maailmapilti on oluliselt mõjutanud antiikjumaluste plejaad, alates kreeka merejumalast Poseidonist, keda tuntakse nüüdki veel roomapärase Neptunusena ja lõpetades merineitsiga, kes ühendab eneses vanakreeka najaadid, nereiidid, okeaniidid ja sireenid germaani näkkide ja slaavi russalkadega. On tähelepanuväärne, et nt Poolas ja Lõuna-Venemaal on russalka hoopis leebem ja heatahtlikum (sarnaselt najaadidele) kui Põhja-Venemaal või Lääne-Siberis, mis võib olla märgiks vanakreeka mütoloogia mõjust. Eesti rahvausundi veeolendites (näkid, vetevanad) on jooni nii germaani kui ka slaavi mütoloogiast.
November, 2018