Sarmaatia meretigu (müütiline veeolend bestiaariumides)

Sarmaatia meretigu, krüptiid Euroopa keskaegsetes bestiaariumides. Sellest olendist kirjutab Andre Thevet 1575. a ilmunud bestiaariumis „ La Cosmographie Universelle“ ja Theveti põhjal põhjal ka Ambroise Paré 1614. a ilmunud bestiaariumis „ Les Oeuvres d'Ambroise Paré“.

Sarmatia meretigu on veinivaadi suurune. Tal on hirve sarved pärlitaoliste helkivate otstega, ümar valgete vurrudega koon nagu kassil ja säravad silmad, mis valgustavad tema teed nagu küünlad. Tema kael on paks ja saba pikk, mitmevärviline ja laiguline nagu tiigril. Erinevalt kmuudest tigudest on olendil neli jalga, mis on relvastatud konksuga küünistega.

Olend on küll kahepaikne, kuid enamasti viibib avameres ja rannikul näeb teda tema ettevaatlikkuse tõttu harva. Bahel tuleb ta siiski sööma kaldal kasvavaid meretaimi. Temae liha on maitsev ning aitab maksa- ja kopsuprobleemide vastu, ka ravib see pidalitõbe.

Sarmaatia mere all peetakse bestiaariumides silmas Läänemerd: Thevet teatab sarmaatia tigudest Taanis ja mainib, et on sarnaseid olendeid näinud ka Mustal merel, kus kreeklased tunnevad neid Philosmonina, türklased Aknibina, tartlased Albakrina ja araablased Lucrabina.

Karl Linne lisas Sarmaatsia mereteo ettevaatlikult raamatusse „Animalium Specierum“ (1759) joonealusesse märkusse kui Cochlea Sarmatica, kirjutades juurde, et fabulosa est – see on vapustav.

Juuli, 2022

Vaata lisaks:

André Thevet (prantsuse rändur ja õpetlane)
Müütilised veeolendid