Liérganes'i inimkala (veekrüptiid Hispaania folklooris)

Liérganes'i inimkala (kantaabria L'hombri pez; hispaania El hombre pez), veekrüptiid hispaania folklooris ja kirjanduses.

Lugu inimkalast uuris kirjanik Benito Jerónimo Feijoo (1676-1764), kes väitis, et see on tõsi.

Tema uurimuse põhjal elas 1650. aasta paiku elas Põhja- Hispaanias Kantaabria piirkonnas Liérganes'i külas 17. sajandi keskel abielupaar Francisco de la Vega ja María del Casar. Neil sündis neli poega ja kui isa suri, otsustas ema rahapuuduses saata ühe oma poegadest Bilbaosse puusepaks õppima. Poja nimi oli Francisco de la Vega Casar, ja ta elas Bilbaos aastani 1674, mil ta läks jaanipäeva eelõhtul koos sõpradega Bilbao suudmesse ujuma. Ta oli küll hea ujuja, kuid tugev jõevool kandis ta merele ja teda hakati pidama uppunuks.

Viis aastat hiljem, 1679. a, takerdus Lõuna-Hispaanias Cadizi lahes kalurite võrkudesse veidra välimusega olend. Teda prooviti kinni võtta, kuid olend rabeles end vabaks. Järgnevate nädalate jooksul teatasid mitmed kalurid, et on olendid näinud, kuni lõpuks õnnestus leivapätsidega peibutades olend ka tabada. Olend nägi välja nagu noor mees, valge naha ja punaste juustega, kuid tema kaela juures näisid olevat lõpuseavad ja rida soomuseid kattis tema rinda ning teine rida selgroogu.

Kalurid viisid olendi kloostrisse, kus temast kurje vaime välja aeti ja teda mitmes keeles küsitleti. Olend olevat ptelnud vaid ühe sõna, nimelt Liérganes, mille tähendust keegi ei teadnud, kuni üks Põhja-Hispaania meremees, kes juhtus olema Cadizi sadamas, teatas, et tema kodulinna lähedal on väike küla Liérganes. Ka Püha kantselei sekretär Domingo de la Cantolla kinnitas, et Santanderi linna lähedal oli koht nimega Liérganes. Cádizi piiskop saatis Santanderi teate, sealhulgas olendi füüsilise kirjelduse, et teda saadaks ära tunda. Liérganes'st teatati, et ainus erakordne sündmus, mis viimasel ajal juhtunud, oli punajuukselise Francisco de la Vega uppumine Bilbaos viis aastat tagasi.

Üks vend kloostris oletas, et inimkala võib olla Francisco de la Vega ja ta sai loa olend Liérganesi viia. Väidetavalt lasi munk Liérganes'i lähedal inimkala vabaks ja järgnes talle. Olend läks Liérganesi ja seal otse María del Casari majja, kes tundis ta ära kui oma uppunud poja.

Inimkala jäi oma perega elama: ta käis ringi alati paljajalu ja pigem alasti kui rõivastunult. Ta peaaegu ei rääkinud, pomises vahel vaid sõnu nagu tubakas, leib või vein, kuid seda ilma soovita suitsetada, sööa või juua. Kui ta sõi, tegi ta seda aplalt ja seejärel võis olla nädala süümata. Kui tal paluti mõnda lihtsat tööd teha, tegi ta seda kiiresti, kuid ilma innuta. Nii elas inimkala kodus üheksa aastat, kuni läks kord mere äärde ujuma ja kadus jäädavalt.

20. sajandi mainekas hispaania õpetlane ja arst Gregorio Marañón (1887-1960) väitis, et kuigi jutt inimkalast oli kahtlemata vale, on selle tekkimine siiski põhjendatav. Tema hinnangul olendi mitmed jooned, nagu see, et ta on peaaegu tumm ja ei suuda sõnu hääldada, tema valge nahk ja punased juuksed, naha kestendamine, oma küünte näksimine või ringihulkumine, tüüpilised sümptomid kretinismi puhul – haigus, mis on endeemiline mägipiirkondades ja mis oli sel ajal Santanderi piirkonnas üsna tavaline. Ta jõudis järeldusele, et pärast Bilbaost Cadizisse rändamist leiti Francisco tõenäoliselt sealse kalastuspiirkonna lähedusest ja tema kummalisest välimusest tulenes kõik ülejäänu.

Juuli, 2022

Pilt: inimkala skulptuur Liérganes 

Vaata lisaks:

Kalamüüdid ja müütilised kalad
Müütilised veeolendid
Veekrüptiidid




Hotmedia.ee