Kalapeedia Otsing Kaastöö

Krüptozooloogia valdkolda kuuluv olend, keda on kohatud Läänemeres.

Välimuselt sarnanes suure soomustega kalaga, kellel olid teravad rinnauimed ja nii suur seljauim, et kala võis kasutada seda keebina. Peas olnud tal terav moodustis, mis meenutas piiskopi mitrat ja selle järgi hakatagi teda kutsuma piiskopikalaks.

Esmakorselt olla poola kalurite võrku jäänud piiskopkala 1433. aastal. Elukas toodud kuninga juurde, teda kõnetatud nii poola kui ka ladina keeles, kuid olend olla vaikinud ning vaadanud inimesi suurte kurbade silmadega. Talle pakuti nii liha kui ka kala, kuid olevus keeldus söögist ning kurtus silmnähtavalt. Lõpuks olla ta mingil moel suutnud anda kohalviibivatele piiskopidele märku, et ta lastaks tagasi merre. Piiskopidel õnnestunud suure vaevaga kuningas nõusse saada ja kala lastigi vabaks. Enne minemaujumist olla ta teinud õnnistava ristimärgi.

Teine piiskopikala sattunud saksa kalurite võrkudesse ligi sajand hiljem, aastal 1531. See kala elas pärast tabamist kaks päeva, kolmandal suri. Just seda kala kirjeldas ja kujutas Conrad Gesner oma kuulsaks saanud entsüklopeedia Historia Animalium (Zürich, 1551-58) neljandas köites.

 

Legendidel piiskopikalast võib olla ka tõepõhi. Meresügavustes elab praegugi inimeste poolt avastamata olendeid; samas võib olla tegemist ka mõne suure kala, näiteks rai, eripärase või väärdunud vormiga. Eripäraseid olevusi tabatakse tänapäevalgi: nii püüdsid türgi kalamehed 1990-ndal aastal 400 kilose kala, kes on vägagi “inimliku” näo ja suure seljauimega – piiskopikala?!