Illhvelid (põrguvaalad Islandi folklooris)

Illhveli (islandi 'põrguvaal'), rühm kurjasid vaalasid Islandi rahvapärimuses.

Illhvelidesse usuti juba vähemalt keskajal. 13. sajandi keskel norra keeles kirjutatud Konungs Skuggsjá ('kuninga peegel', ladina keeles Speculum Regale), maini teiste merekoletiste ja loomade hulgas ka Islandi illhveli: välja on toodud neist kahe nimed – hrosshvalur ja rauðkembingur.

Tänapäeva ei usalda Islandi kalurid vaalu ja peavad neid ohtlikeks loomadeks. Teatud kombeid (näiteks ei tohi laeva pardal õelda välja vaalade pärisnimesid) järgiti veel 20. sajandi alguses.

Illhvelidel on vähemalt kaks ühist tunnusjoont. Esiteks, nad ei ole söödavad; nende liha on väidetavalt mürgine. Teiseks ühendab neid äärmine tigedus – põrguvaalade eesmärgiks on inimeste, koduloomade ja ka teiste vaalade hävitaminem kusjuures nad hindavad oma ohvritele aeglast ja piinarikast surma.

Illhvelid on ka üleloomulikke võimeid – nad ilmuvad välja nende nime nimetamisel ja mõned neist võivad tuua laevadele merel halva ilma.

Sinivaal (islandi keeles steypireyður) on kõigi illhvelide vaenlane: ta tapab nad kohe, kui neid näeb. Seetõttu soovitatakse Islandi folklooris sinivaalasid mitte kunagi kahjustada.

Illhvelide arvu on raske hinnata: erisugused "põrguvaalad" kipuvad ühinema, segunema või kattuma. Enamasti väidetakse neid neid olevat kümme ja allpool nimetame nad ära liikudest suurimast väikseimani.

 

Lyngbakur ('kanarbiku selg') on põrguvaaladest suurim ja Islandi folklooris suurim mereelukas pärast krakenit (neid kahte aetakse ka segamini). Näeb välja nagu tavaline vaal, kuid on hiiglaslik, palju suurem kui laev. Tema hall selg on samblaga kaetud ja teda peetakse sageli ekslikult saareks – meremehed maanduvad seal, pidades olendi silmi joogiveeallikateks, kuid lyngbakur sukeldub ja uputab meremehed. Räägitakse ka, et lyngbakur toitub vaid kord kolme aasta jooksul; ja et kui see juhtub, neelab ta kõik oma teel, sealhulgas väiksemad vaalad. Mõne jutu põhjal on olemas üksainus, lyngbakur, kes elab maailma lõpuni.

Nauthveli ('veisvaal') on suuruselt teine põrguvaal. Nauthveli on kahevärviline, nagu lehm. Tema pea sarnaneb härja peaga, sellel on kaks sarve ja teravad hambad. Tema pikk ja uimedeta saba näeb välja nagu uss. Nauthveli on eelkõige tuntud hirmuäratava ulgumise poolest, mida on kuulda kaugelt ja mis meenutab raevuka härja möirgamist. Seda häält kuuldes pole soovitatav merele minna. Nauthveli on nii tugev, et lööb laevadel ka aerud katki. Nauthveli peamine sihtmärk kariloomad. Ta mängib õnnetute loomadega nagu kass hiirtega – siis aga hammustab pea otsast ja sööb ära. Seetõttu ei tohi paadid vedada härgasid ega veiseid, kui on kuulda nauthveli häält.

Skeljúngur ('karpvaal'), on suuruselt kolmas illhvelidest, kuid erinevalt teistest põrguvaaladest on ta söödav. Skeljúngur on 20–45 meetri pikkune, jässakas ja karpidega kaetud. Tal puudub seljauim. Karbid ajavad ta sügelema ning ta hõõrub end sageli vastu kive. Ta ujub ta väga kiiresti ja magab püstiasendis, pea vee kohal. Skeljúngurile meeldib paatidele ette sattuda ja tappa siis kogu laeva meeskond.

Taumafiskur ('valjas-kala') on põrguvaaladest kõige ohtlikum ja kardetum. Tema nimi tuleneb ta silmadest ja suust algavatest valgetest ribadest, mis sarnanevad hobusevaljastega. Taumafiskur on julm, hävitav ja ennekõike nördinud. Tema suurepärane mälu sunnib teda halastamatult jahtima kõiki, kellel on kord õnnestunud ta eest põgeneda.

Hrosshvalur ('hobuvaal') on samuti julm ja kardetud olend. Ta on 15–40 meetri pikkune, tal on punane lakk ja suured väljaulatuvad silmad, millest on tulnud ka tema hüüdnimi monoculus. Tema pea ja saba meenutavad hobuse omasid ning ta häälitseb ja hüppab nagu hobune. Ta on kaetud peene karvaga ja lõhnab väga halvasti. Hrosshvalur uputab paate, viskudes neile kogu oma raskusega; ta võib põhjustada ka halba ilma ning teda seostatakse sageli nõiduse ja musta maagiaga.

Rauðkembingur ('punane kamm') on illhvelidest veriseim ja metsikuim. 10–20 meetri pikkusena teeb ta suhtelise väiksuse tasa oma agressiivsusega. Rauðkembingur on oma nime saanud kaela taga asuva punase harja järgi, mille kirjeldus on erinev. Mõnes kirjelduses sarnaneb see hobuse lakaga; mõnes teises koosneb pikkadest õhukestest uimedesti. Rauðkembingur on pruuni värvi, roosa kõhuga; pea on punane ja meenutab roomaja pead. Tema keha on õhuke ja sale ja ta ujub väga kiiresti. Rauðkembingur on võimeline mängima kaks nädalat surnut, et meremehi lõksu püüda. Kui siis paat läheneb, viskub ta kogu raskusega sellele ja uputab paadi.

Rauðkembingur pole siiski võitmatu: näiteks jälitab ta oma saaki kuni kurnatuseni ja võib seetõttu väsimusest surra. Ka siis, kui ta ei suuda oma ohvrit ühe päevaga hävitada, sureb ta oma viha kätte.

Sverðhvalur ('mõõk-vaal') on väga äratuntav tänu tohutule mõõgakujulisele luust uimele, mis on tema selja keskel. Selle uime pikkus on 1,5–6 meetrit. Sverðhvalur on umbes kašelotti suurune, aga jässakam. Tema pea meenutab öökulli ja tema nokas on palju teravaid hambaid. Mõõk-vaal on

pruun, tema kaasnimeks on brúnfiskur ('pruun kala'). Sverðhvalur tekitab laineid, kui lööb oma seljauimega suurel kiirusel vett. Oma uime kasutab ta ka väikeste paatide kere purustamiseks või sinivaalade kõhtude läbistamiseks.T sööb ainult sinivaala keelt, jättes ülejäänud korjuse väiksematele vaaladele, kes on sageli temaga kaasas.

Múshvelil ('hiirvaal') on hiire kõrvad, koon, esijalad ja saba . Ta on üle 10 meetri pikk, halli värvi ja ujub tänu oma pikale sabale tohutu kiirusega. Seda tehes ulatuvad ta kõrvad veest välja nagu purjed.

Kui ta näeb paati, klammerdub ta jalgadega selle külge ja uputab uputab paadi.

Stökkull ('hüppab') on vaatamata väiksusele kõige kardetum illhveli. Tal on tohutu jõud ja ta tormab paate uputma. Selleks on stökkullil eriline füüsiline omadus: tema pead tugevdab suur luuplaat, mida ta kasutab nagu jäär. Tema silmi varjavad nahaloorid, mis vajuvad tema kolju ülaosast alla nagu rullid – see tõi talle kaasnime blödkuhvalur ('purjevaal'). Nende nahalooride tõttu näeb ta ainult enda alla. Tal on kombeks veest välja hüpata, et viskuda paatidele või sinivaaladele. Tema eest saab põgeneda, kui purjetada teda pimestava päikese poole, tulistada teda kahurist või visata merre poi või tünn – püüdes neid uputada sureb ta kurnatusse.

Katthveli ( 'kassvaal') on kõigist illhvelidest väikseim (8 m) ja teistest vähem ohtlik. Tal on pea nagu leopardil, suur jõud ja pidev nälg. Nimi tuleneb vurrupaarist, mis paikneb ninamikul, ja helidest, mida ta tekitab: nurrumine, urisemine ja näugumine. Tema hambad on teravatipulised ja ulatuvad suust välja. Tal on ka säravad silmad, küünistega uimed ja ta võib olla kaetud peente udusulgedega. Jahti peab ta paate ümber pöörates.

 

Allikas: digitaalne Encyclopédie du Paranormal

Juuli, 2022

Vaata lisaks:

Katthveli (koletisvaal Islandi mütoloogias)
Stökkull ('hüppaja'), koletisvaal Islandi mütoloogias
Sverðhvalur (koletisvaal Islandi mütoloogias)
Raudkembingur (koletisvaal Islandi mütoloogias)
Hrosshvalur (koletisvaal Islandi mütoloogias)
Taumafiskur (koletisvaal Islandi mütoloogias)
Nauthveli (koletisvaal Islandi mütoloogias)
Trollvaalad (koletisvaalad merekaartidel ja bestiaariumides)
Skeljúngur (koletisvaal Islandi folklooris)
Mushveli ehk Hafmús (koletisvaal Islandi folklooris)
Müütilised veeolendid
Hafgufa (skandinaavia merekoletis, saar-kala)
Lyngbakr (islandi merekoletis, saar-kala)




Hotmedia.ee