Hallhüljes (Halichoerus grypus)

Hallhüljes (Halichoerus grypus), ka karvakala, Atlandi ookeani põhjaosa asustav imetaja, omanimelise perekonna ainuliik.



Eristatakse kahte alamliiki:

Halichoerus grypus grypus Atlandi ookeani kirde- ja looderannikul

Halichoerus grypus macrorynchus Läänemeres

Kolm asurkonda:

Lääne-Atlandi asurkond, mis asub Põhja-Ameerika idarannikul Labradori poolsaarest Sable'i saareni.

Ida-Atlandi asurkond, mis asustab alasid Islandi, Fääri saarte, Briti saarte ja Skandinaavia rannikul ning Valges meres. Väiksemaid rühmi leidub ka Prantsuse, Taani ja Saksamaa rannikul.

Läänemere asurkond, mis on teistest liigikaaslastest geograafiliselt isoleeritud.

Läänemere suurim imetaja. Valdavalt avamerelise eluviisiga, peamised lesilad asuvad inimeste poolt asustatud randadest kaugel. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased üldiselt heledamad. Täiskasvanud isaslooma pikus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Koon on neil pikk ja sirge, sõõrmed on väga suured ja asuvad lausa koonu juures. Eluiga emasloomadel kuni 40 aastat, isastel kuni 30.

Toitub peamiselt kaladest, keda püüab kuni 70 meetri sügavuselt. Võib süüa ka kaheksajalgasid ja homaare. Keskmine päevane toidukogus 5 kg, kuid ei söö iga päev ja paaritumisajal paastub. Tiinus kestab hüljestel 11,5 kuud. Pojad sünnivad veebruarist märtsini umbes 15 kg raskustena ning võtavad iga päev kaalus juurde keskmiselt 2 kg, kuna hülgepiim on äärmiselt rasvane (rasvasisaldus kuni 60 %). Imetamine kestab kuni kolm nädalat. Pärast võõrutamisperioodi vahetavad pojad titekarva päris karva vastu. Iseseisvalt hakkavad liikuma 1-2 kuuselt.

Läänemeres langes hallhülge arvukus 20. sajandil tugevalt. Sajandi alguses oli Läänemere populatsiooni suuruseks 88 000 – 100 000 looma, kuid 1970. aastate lõpuks oli arvukus kahanenud 4000 isendini. Viimastel aastakümnetel on hallhülge arvukus Läänemeres hakanud kasvama, iga-aastased karvavahetusaegsed loendused näitavad Rootsi populatsiooni arvukuse tõusu umbes 7,5% aastas. 2007. aastal loendati Läänemeres karvavahetusaegse loenduse käigus 22 000 isendit, 2017. a oli neid umbes 30 000.

Alates 2016. a on hallhülgeid taas vähesel määral lubatud küttida, et hoida lõplikult kadumast kunagisi küttimisoskusi. Nende kadumisest annab tunnistust seegi, et 2016. a õnnestus tabada vaid 6 hüljest (kvoot oli 42 isendit). Hoopis rohkem hülgeid hukub kalameeste mõrdades, kuhu satuvad peamiselt noored isendid. Kalameeste seisukohalt tuleb hüljeste arvukust piirata, kuna nad lõhuvad püüniseid ja kahandavad ka kalavarusid.

Viimati: veebruar 2018




Kalale.ee KIK