Hülgepüük

Hülgepüük (ka hülgeküttimine, hülgejaht, vaanimine), jahinduse haru, mis seisneb hüljeste küttimises. On olnud paljude rahvaste jaoks pikka aega traditsioonilise elulaadi tähtis osa, eelkõige piirkondades, kus meri talviti jäätub, mistõttu on võimalik küttida hülgeid lahvanduste lähedasel jääl. Nii on see inuittide jaoks olnud oluline elatusallikas kala- ja vaalapüügi kõrval. Eestis on hülgepüüki harrastanud peamiselt saarte elanikud, vähemal määral mandri rannarahvas. 

Tänapäeval on paljud riigid keelustanud nii hülgepüügi kui ka mereimetajate püügi laiemalt. Hülgepüüki praktiseeritakse eelkõige viies riigis: kõige ulatuslikumalt Kanadas (sealse hülgetööstuse suurim turg on Norra), seejärel Namiibias, Gröönimaal, Norras ja Venemaal. Hallhüljeste küttimine on taaslubatud Soomes ja Rootsis, alates 2015. a ka Eestis. Hülgepüügi taaslubamisel Eestis on 2 peamist põhjust: 1) jahiga saab reguleerida liigi asurkonna arvukust, mis aitab mõningal määral kaasa hülgekahjustuste ennetamisele – hallhülged püüavad kalurite mõrdadest ja võrkudest toitu ning lõhuvad sellega püüniseid (2017. a maksti 14 kalurile hüvitist summas 21 093 eurot); 2) jahitraditsiooni ja kultuuripärandi elus hoidmine traditsioonilistes hülgejahi piirkondades (nt Kihnu). Hülge küttimiskvoodiks on ~1% asurkonna suurusest, nt 2017. a kvoot oli 45 hüljest (kütiti 9 isendit). Jahiperiood kestab 15. aprillist 31. detsembrini.

Ajalooliselt kütiti hülgeid jaanuarist aprillini, kuid olulisim püügiaeg oli märts-aprill pärast hüljeste poegimist, kui hülgepojad veel vette ei läinud ning emahüljes pojast ei eemaldunud. Hülgeküti põhivarustusse kuulusid hülgeraud ehk hülgeharpuun, pootshaak ja pussnuga, alates 1850. aastatest ka hülgepüss ehk rihvel. Pojad tapeti nuiaga, et saada hülgepojalt parim karusnahk. Jääl oldi nädalate viisi, varustust ja saaki veeti kelgu või jalastega paadiga (hülgepaat, eistuk), mida tuli mööda jääd edasi lükata. Vabas vees kasutati aasta ringi hülgevõrku, -mõrda ja -õnge. Kõige agaramad hülgekütid olid Kihnus ja Ruhnus, samuti Vormsil. Põhja-Eestis oli hüljeste küttimine au sees Prangli saartel, Naissaarel ja Rammu saarel.


Naissaare hülgekütid 1933-35. a paiku

Hülgeid kütiti naha ja rasva saamiseks. Rasv müüdi linnas töötavatele tehastele, millest valmistati määrdeaineid. Samuti kasutati rasva kodus, kus sellega määriti kalurisaapaid, keedetuna kasutati seda kui puidukaitsevahendit – võõbati hooneid ja paate. Hülge nahk müüdi maha köösneritele ja nahakaupmeestele. Nahast valmistati muhve, mütse, jalanõusid, kotte jm. 1930. aastatel kujunes suurmoeks hülgebeebi nahkadest valmistatud kasukad. Tohutu nõudlus viis hinna taevasse – hülgepoja naha eest sai 20 krooni, mis oli tubli töömehe nädalapalk. 1960ndatel olid moes hülgepoegade nahast meeste talvemütsid. Hüljeste küttimise kõrvalsaaduseks oli nende liha, mida kasutati vähesel määral oma tarbeks. Söögiks tarvitati noorhüljeste ja poegade, harvem täiskasvanud emahüljeste liha. Isaste hüljeste liha tugeva traanimaitse tõttu ei tarvitatud.

1950ndail ja 1960ndate algul tekitas suur hüljeste hulk kaluritele olulist kahju, siis maksti hülge tapmise eest lisaraha. Neil aastail püüti Eestis keskmiselt 1500 hüljest aastas, püügivahendiks oli peamiselt võrk. Hiljem hüljeste arv vähenes märgatavalt ja 1972. a hallhüljeste ning 1980. a kõikide hüljeste püük keelustati (kuni 2015).

Hülgepüük Eestis 1930ndatel (hüljeste arv):

1935 – 1613; 1936 – 1540; 1937 – 1573; 1938 – 1191.

Hülgesaak Nõukogude Eestis (tonnides; hülge keskmine kaal 45 kg):

1951 – 3; 1956 – 13; 1957 – 41; 1961 – 54; 1966 – 42; 1967 – 51; 1971 – 16; 1977 – 7; 1981 – 0,6; 1986 – 1,2; 1987 – 1,8.

Igal aastal sureb püünistesse sattunult kordades rohkem hülgeid, kui neid kütitakse.


Pärimus:

"Mees püüab hüljest, hüljes meest." (A. Saareste mõisteline sõnaraamat)

Trummalist tegema - esmakordselt hülgepüügile minnes vanemaile küttidele 1/2 toopi viina liikudeks andma. (A. Saareste mõisteline sõnaraamat)

Hülgekütt ei tohi naisele mõtelda. „Hülgede püüdmine peab koguni vaiksel ja salalikul viisil toimetatud saama, nii et ka needgi, kes püüdjatele kodust süüa järele toovad, seda sõnalausumata augu läbi hülgeliste hurtsikusse peavad panema. Ka peab püüdja kõige südamega oma töö juures olema, nii et saak näituseks käest ära läheb, kui keegi hiljuti naist on võtnud ja oma mõtted tema juurde koju jätab. — Jah, asi on iseenesest selge. Hülged on arad loomad ja saaksivad valju kõne läbi ara peletatud ja peavad mehed ettevaatlikud ja ergad olema, muidu on kõik vaev tühine. Kes aga hiljuti on naeseliseks saanud, selle mõtted hulguvad kõrvalisi teesi.“ Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat XI (1833), lk. 16/7 — M. Fõdder.

September, 2018

Vaata lisaks:

Hülge kehaosad murdeis
Randal (Phoca vitulina)
Viigerhüljes (Pusa hispida)
Hülgeraud
Vaanima
Tang
Hülgevõrk
Hallhüljes (Halichoerus grypus)
Hülgepaat
Kalale.ee KIK