Randal (Phoca vitulina)

Randal ehk randalhüljes (Phoca vitulina), poolveeline imetaja kiskjaliste (Carnivora) seltsi loivaliste (Pinnipedia) alamseltsi hülglaste (Phocidae) sugukonnast. Inglise harbor seal, harbour seal, common seal; saksa Seehund; hispaania foca comun, foca de puerto; foca moteada; prantsuse phoque commun, veau marin; soome kirjohylje; vene обыкновенный тюлень. Eestis ka rannanott, merenott, nätt, nätu, tõmmu, mustik, mustu, musu.


Keha voolujooneline: kitsas tagakeha läheb sujuvalt üle laiemaks eeskehaks. Keskmise suurusega pea, suhteliselt sirge, küljelt vaadates ahenev koon – peal ja koonul silmatorkavad, heledad kompekarvad. Silmad lähestikku. Väikesed ninasõõrmed moodustavad V-tähe. Puudub silmanähtav sooline dimorfism.

Loivad suhteliselt lühikesed, nende otstes pikad, peenikesed ja tumedad küünised. Värvi poolest varieeruval karvkattel väikesed ebamäärase kujuga laigud, esineb ka suuremaid laike, samuti üle keha asuvaid väiksemaid ringjaid mustreid. Kõige tavalisem värv on hele- kuni tumehall või pruunikashall. Põhja pool elavatel randalitel tihti heledam karvkate kui lõunapoolsetel. Enamik hülgepoegi vabaneb hõbehallist titekarvast juba emaüsas enne sündi. Isaste pikkus kuni 1,9 m, kaal 70–150 kg. Emaste pikkus kuni 1,7 m, kaal 60–110 kg. Emaste eluiga 30–35 a, isastel 20–25-a.

Levinud põhjapoolkera rannikualadel, asustades nii parasvöötme- kui ka polaaralasid.


Randali leviala


3 alamliiki:

Atlandi randal (P. v. vitulina) asustab alates Portugalist põhja pool olevat Põhja-Atlandit kuni Barentsi mere loodeosani Venemaal, elupaigad ka Läänemere Lõuna-Rootsi ja Taani väinade piirkonnas, Teravmägede põhjaosas, Islandi lääneosas, Gröönimaal, Arktika Kanada osas ja Kesk-Atlandi USA rannikuosas.

Vaikse ookeani randal (P. v. Richardii), Vaikse ookeani põhjapoolses osas levilad piki Mehhiko ja Baja California osariigi rannikut ning mööda USA ja Kanada läänerannikut. Asusus ka Alaska rannikuosast (sh Prints Williami abajas, Cooki abajas, Iliamna järv ja Bristoli laht) kuni Beringi meres asuva Nunivaki saareni. Ka Pribilofi saarte, Aleuudi saarestiku, Komandorisaarte ja Kamtšatka poolsaare rannavetes, samuti Kuriilide saarestikust kuni Hokkaido saareni (Jaapan).

Ungava randal (P. v. mellonae) asustab Kanadas Québeci provintsi põhjaosas olevat Ungava poolsaare jõgesid ja järvesid.

Alamliikidel puuduvad iseloomulikud välised tunnused, mis võimaldaks neid üksteisest hõlpsalt eristada, kuid nad on eraldatud geograafiliselt. Ka on randal väga sarnane samasse perekonda kuuluva largaga (Phoca largha); neid kahte liiki aitavad eristada nende erinevad käitumismallid (nt asustavad largad tavapäraselt merejääd, kus nad ka poegivad, randalhülged võivad aga poegimiseks loivata fjordide juures olevale liustikujääle). Vastsündinud randalitel on mustriline karvastik, largadel hõbehall titekarv.

Randalid eelistavad viibida rannikualadel ja ka rannikul. Maismaal on nad arglikud ja pagevad pisemagi ohu puhul vette. Vees on nad julged ja uudishimulikud. Enamik randaleid veedab aega igapäevaselt lesilates vastavalt loodetele. Nad on seltsivad loomad, kuid päris külg külje kõrval elada neile ei meeldi. Sisisev urin, eesloibade kokkulöömine ja üksteise kriimustamine leiavad aset siis, kui üksteisele ollakse liiga lähedal. Avamerel eelistatatakse pigem üksindust, kuid randaleid on nähtud ujumas ka grupiti. Kindlates paikkondades moodustuvad grupid toitumise eesmärgil, sukeldutakse kuni 35 m sügavusele. Toitutakse laiast valikust kaladest, peajalgsetest ja vähilaadsetest. Ungava randal toitub ka järvedes elavatest forellidest. Randalite looduslikeks vaenlasteks on mõõkvaalad, haid, kotkad, metsikud koerad, koiotid, hundid ja pruunkarud, samuti üks loivaline – põhja-merilõvi

Paaritutakse üldjuhul vees veebruarist oktoobrini. Poegimine jääb aprilli ja juuli vahele. Emad võõrutavad end poegadest ühe kuu jooksul, misjärel on valmis uueks paaritumiseks. Tavaliselt sünnib 1 poeg, kes on võimeline ujuma ja sukelduma peaaegu kohe pärast sündimist.

Randalite ja inimeste vahel võib tekkida konflikt, kui kattuvad inimeste kalapüügialad ning randalite toitumisalad. Sellega seoses on minevikus aeg-ajalt läbi viidud randalite populatsioonide vähendamise programme. Randalid on väga tundlikud saasteainete suhtes, nt Läänemeres elavatel randalitel on immuunsüsteemi nõrkusest tingitud bakterhaiguste suurem vastuvõtlikkus seotud raskmetalle sisaldava räime söömisega.

Tänapäeval on randalite populatsioon enam-vähem stabiilne ja isegi kasvav. IUCN viimaste andmete põhjal jääb kogupopulatsioon 350 000 – 500 000 isendi vahele. Ohus on aga väiksemad populatsioonid (Teravmägedel, Läänemeres, Alaskal). Väljasuremisohus on Ungava randal, keda kahjustavad Ungava poolsaare hüdroelektrijaamade võrgustikud.

Läänemerre jõudis randal u 7000 a eest, kui Läänemeri oli oma kujunemise alguses. Randali asurkond oli siin väiksem kui hallhülgel või viigril. Siiski hakkas 19. saj kogu Läänemeres randali arvukus kasvama ja 1905. a oli see 5000 isendit. Pärast seda hakkas randalite arv järsult langema ning 1960. a oli isendeid järel vaid mõnisada. Peamiseks põhjuseks peetakse Rootsis korraldatud kommerts-hülgeküttimist ning hilisemalt saasteainete levimist Läänemeres, mistõttu randalil tekkisid sigimishäired. Nüüdseks on randali populatsioonid koondunud Läänemere Lõuna-Rootsi ja Taani väinade piirkonda. Eestisse satub randal pigem eksikülalisena.

September, 2018

Vaata lisaks:

Hülge kehaosad murdeis
Tähnikhüljes (Phoca largha)
Phoca (perekond hülglasi)
Hülgepüük
Viigerhüljes (Pusa hispida)
Hallhüljes (Halichoerus grypus)
Hülglased (Phocidae)
Loivalised (Pinnipedia)
Kalale.ee KIK