Kõrvukhülged (Otariidae)

Kõrvukhülged (Otariidae), poolveeliste imetajate sugukond kiskjaliste (Carnivora) seltsi loivaliste (Pinnipedia) alamseltsist. Inglise eared seal; saksa Ohrenrobben; soome korvahylkeet; vene ушастые тюлени.

Erinevalt hülglastest, kellel kõrvalestasid pole, on kõrvukhülglastel väikesed kõrvalestad; erinevuseks on ka see, et nende tagaloivad painduvad pöialiigesest ettepoole, mis võimaldab neil maismaal paremini liikuda. Ujudes kasutavad nad esiloibi, äga head ujujad, nt kotiku ujumiskiirus on kuni 27 km/ha. Kõikide kõrvukhüljeste isased on emastest tunduvalt suuremad ja polügaamsed. Emased moodustuvad paaritumisajaks 3-40 isendist koosnevaid haaremeid. Suurim kõrvukhüljes on stelleri merilõvi – pikkus kuni 3,5 m ja mass üle 1 t. Poegimise ja karvavahetuse ajaks moodustavad lesilaid üksnes maapinnal, jääd väldivad. Toituvad kaladest ja peajalgsetest, harvem vähilaadsetest. Nende magudest on leitud ka allaneelatud kive ja pole veel selge, miks nad kive söövad.

Sugukonda kuulub 15 liiki:

Arctocephalus gazella – antarktika merikaru

Arctocephalus pusillus – suur-merikaru

Arctocephalus townsendi – kalifornia merikaru

Arctocephalus philippii – tšiili merikaru

Arctocephalus galapagoensis – galapagose merikaru

Arctocephalus australis – lõunaameerika merikaru

Arctocephalus tropicalis – lähisantarktika merikaru

Arctocephalus forsteri – uusmeremaa merikaru

Callorhinus ursinus – põhja-merikaru ehk kotik

Eumetopias jubatus – stelleri merilõvi

Neophoca cinerea – austraalia merilõvi

Otaria flavescens – patagoonia merilõvi

Phocarctos hookeri – uusmeremaa merilõvi

Zalophus californianus – kalifornia merilõvi

Zalophus wollebaeki – galapagose merilõvi

September, 2018

Vaata lisaks:

Stelleri merilõvi (Eumetopias jubatus)
Merilõvid
Merikarud
Põhja-merikaru (Callorhinus ursinus)
Hülglased (Phocidae)
Loivalised (Pinnipedia)
Kalale.ee KIK