Järv
Järv on veega täitunud maismaanõgu, mis ei ole otseses ühenduses merega ja asub harilikult merepinnast kõrgemal.
Maakera järvede üldpindala on umbes 2,1 mln km2 (üle 1,4% maismaa pindalast).
Järve kuju, suurus ja sügavus muutuvad aja jooksul tema kinnikasvamise (soostumise), setete ladestumise, maakoore liikumise, vee aurustumise, inimtegevuse jm tagajärjel.
Eristatakse maismaalt pärineva veega järvi (algallikaks sademed) ja merest eraldunud jäänukjärvi (nt Laadoga).
Järvede liigitus järvenõo tekkeviisi järgi
Tektoonilised – maakoores esinevate venituspingete tulemusel võivad tekkida alangud ning riftiorud, mis veega täitudes muutuvad sügavateks järvedeks. Sellise tekkega on maailma sügavaim järv Baikal ning mitmed Ida-Aafrika riftivööndi järved.
Ookeani reliktid – järved võivad tekkida ka ookeanide sulgumisel. Näiteks Kaspia meri, mis koos Musta mere ning Vahemerega on sulgunud Tethyse Ookeani jäänuk.
Mandrijää-alused – järved, mis on kaetud mandrijääga või muu jäämassiiviga (nt Vostoki järv). Nende järvede vedela vee olemasolu tingib paks jääkiht, mis talitleb soojendajana, mõnikord soojendavad selliseid järvi geotermaaljõud.
Erosioonilised – tüüpilised liustiku (eriti mandriliustike) või vooluvete uuristatud nõod.
Akumulatiivsed – järvenõod, mis kujunevad mereliste, liustike või vooluvete setete kuhjumisel. Nende hulka kuuluvad nt lammijärved.
Karstijärved – kujunevad karbonaatse aluspõhja ja õhukese pinnakattega aladel.
Vulkaanilised – järved võivad tekkida vulkaanipursete tagajärjel tekkinud maari või kaldeerasse.
Isostaatilised ehk rannajärved – järvedeks võivad saada endised merelahed, mis maakoore isostaatiliste liikumiste tõttu on merest ära lõigatud.
Meteoriiditekkelised järved – järved võivad tekkida meteoriidikraatritesse. Näiteks Kaali järv Saaremaal.
Mandrijäätekkelised järved – järved, mille tekke on seotud mandrijää taandumisega.
Soojärved – järved, mis on tekkinud soodes.
Tehisjärved – järved, mis on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Nende hulka kuuluvad veehoidlad, veega täidetud karjäärid, tiigid, paisjärved jne
Järved toituvad voolu-, valg- ja põhjaveest ning sademeist. Nad kuuluvad aeglase veevahetusega veekogude hulka.
Järvede liigitus sisse- ja väljavoolu järgi:
Umbjärv – järv, kuhu midagi ei suubu ja ei voola välja.
Lähtejärv – järv, kuhu midagi ei suubu, aga jõgi või oja voolab välja.
Läbimisjärv – järv, kuhu suubuvad ja kust voolavad välja jõed ja/või ojad.
Suubumisjärv – järv, kuhu suubuvad jõed ja/või ojad, aga midagi ei voola välja.
Järvede liigitus toitainete hulga (troofsuse) järgi:
Vähetoitelised ehk oligotroosed järved - üldiselt puhtaveelised ning vähese taimestikuga.
Kesktoitelised ehk mesotroofsed järved - hea vee läbipaistvuse ja keskmise toitainete tasemega.
Rohketoitelised ehk eutroofsed järved - on rikastunud toitainetega ning seal kasvab lopsakas taimestik, suvel võivad esineda veeõitsengud.
Ülirohketoitelised ehk hüpertroofsed järved on kõige toitaineterikkamad, nad on tavaliselt väike läbipaistvusega ning sageli esineb neis hävitavaid veeõitsenguid.
Poolhuumustoitelised ehk semidüstroofsed järved
Huumustoitelised ehk düstroofsed järved
Segatoitelised ehk düseutroofsed järved
Lubjatoitelised ehk alkalitroofsed järved
Rauatoitelised ehk siderotroofsed järved
Soolatoitelised ehk halotroofsed järved
Järve tähtsamad karakteristikud on valgala, sissevool, väljavool, toitainete hulk, lahustunud hapnik, saasteained, pH ja settimine.
Allikad:
ENE, 4.kd, 1989
Vaata lisaks:
PadurEesti järvede tüübid
Eesti järvede loend
Limnoloogia
Eesti järved
troofsus (toitelisus)