Kurat keelab kalu „sepale“ viia (liivi pärimuslugu)

Ühe tuulise pühapäeva õhtul, kui keegi ei saanud minna merre, suurustles üks joobnud kalamees rannas: „Kui nüüd kurat ise tuleks, siis ma tahaksin minna sellega merele!”

Kui ilm jäi vähe hämaramaks, siis kurat tuligi ja ütles: „Kui sa nüüd oled mees, siis tule minuga kaasa.” Ja kalamees läkski. Kuna neil polnud ei laeva ega võrku, kiskus kurat luitest vana laevatüki paadiks ja võtis võrkude asemel kaasa vana räätsa (vitstest korvi). Merel läks kurat räätsaga põhja ja tõi sealt kalu, aga ta keelas mehel neid sepale anda. Mees korjas kõik paremad kalad välja ja saatis papile. Kohe, kui kalad olid papile saadetud, tuli kurat uuesti mehe juurde ja ütles: „Miks sa saatsid neid kalu sepale?”

Mees vastu: „Ma ju ei saatnud sepale, vaid papile.”

„Nu, seesama ju minu sepp ongi,“ pahandas kurat. „Kas sa siis pole kuulnud, mida ta teeb minuga iga pühapäev: taob mul nahka, et nahk huugab veel mitu päeva tagant järgi.

Loo versioonis läheb merele vana kalamees, kes pole terve nädala jooksul kala saanud. Ta palub mööduval noormel aidata paati vette lükata. Too pakub end merele kaasa. Nad püüavad nii palju kalu, et jätkub kogu külale, aga noormees keelas sepale kala anda. Vanamees jagaski kalu kõigile, kuid sepa jättis ilma. Rannas ootab teda noormees, kes riidles, et ta ikkagi sepale kalu andis ja siis selgub, et noormees, kes on tegelikult kurat, peab silmas seda seppa, kes talle igal pühapäeval pühakojas rusikaga vastu pead taob. Karistuseks jäävad vanamehel järgmise püügi ajal võrgud tühjaks.

Allikas: Oskar Loorits. Liivi rahva usund II, 1926

PDF formaadis – folklore.ee/rl/pubte/ee/lru/lru2/

Jaanuar, 2023

Vaata lisaks:

Vaarao lapsed (veeolendid liivi rahvajuttudes)
Suur hall / merehall (veeolend liivi pärimuses)
Natt ehk nott (veeolend liivi pärimuses)
Mjer-neitsõd / Maarjaneitsid / Noorad (liivi veehaldjad)
Mjer-jema (liivi merehaldjas)
Merelehmad / maarjalehmad / sinilehmad (veeolendid liivi pärimuses)
Merehobune (veeolend liivi pärimuses)