Tursk eestlaste suus

Tursk eestlaste suus. Eestlastele on tursk olnud ka turss või turtsmere hulgus ja suure mere põrsas. Turska on võõristatud ja peljatud, samas ka püütud ja söödud. Teda ei peetud just kauniks kalaks: „suur pea, kõhn keha, tursunud kurgualune, pungis silmad, sarved peas, habe lõua all, alati suu lahti1

Turska seostati vanakuradi ja surmaga — tursad olla söönud vanakuradi rasva ja sellepärast ongi nende silmad pungis ja jalad paistes. “Tursa pää on sellepärast suur, et ta söönd vanakuradi, mille suur Tõll uputand merre”.

Kõva tursasaagi puhul üteldi, et jälle on tulemas maailmasõda (Valjala); Pärnumaal ja Hiiumaal visati võrkusattunud tursad merre tagasi, kuna nende söömisest kardeti haigust tulevat. Pelgliku suhtumise põhjuseks võis olla seegi, et Läänemere turskade hulgas on esinenud massiliselt õõva tekitavaid värdkalu – kokkusurutud selgrooga ja kurtunud juppturskasid või üheainsa silmaga kalu.

Hästi püüdvat tursaõnge ei tulnud teha lihtsalt metallist, vaid nt Saaremaal tehti see hõbehelmest, surnuristi naelast või lausa surnuluust; tursaõngi tuli paremaks kalaõnneks suitsutada surnuaialt toodud ja värskelt haualt võetud mullaga (Mustjala).

1930-ndatel hakati ajalehtedes-ajakirjades kaluritele õpetama püütud turskade õiget käsitlemist, ka kuivatamist ja soolamist, et kalu saaks eksportida, perenaisi meelitati aga erinevaid tursaroogasid valmistama. Ometi jäi tursk jätkuvalt alahinnatud kalaliigiks, nt 01. 08. 1939 oli Tallinnas tursakilo turuhinnaks 3-5 senti, räimekilo hinnaks aga 25-35 senti. Tursakoorma turule toomine ei tasunud ennast ära ja paremal juhul läksid tursad seasöögiks või põlluväetiseks, halvemal juhul roiskusid niisama – tursaküllus polnud kaluritele õnnistuseks, vaid õnnetuseks.

Tursaparved takistavad räimepüüki Vilsandi ümbruses, sest nad rüüstavad nii hulgaliselt merre asetatud räimevõrke, et kalurid kardavad võrke merre viia.” ( “Eesti kalandus” nr 10/1939)

Tursasöömine sai eestlastele omaseks alles nõukogude ajal, kui tühjavõitu toidulette hakati täitma maailmameredelt traalitud kaladega. Kauplustesse saabusid tursad (ka hõbeheigid jt kalad) suurteks brikettideks kokkukülmutatutena, mille küljest kalu ükshaaval lahti murti või raiuti kaalu järgi suure lihunikukirvega. Selline tursk oli 3-4 korda odavam sea- või loomalihast ja teda oli saada peaaegu pidevalt. Tursk oli tavaline ka sööklate ja restoranide menüüdes. Olude sunnil söödi turska päris palju, kuid suhtumine temasse oli ikkagi halvustav, teda peeti odavaks ja hädapäraseks toiduks, millega tuleb leppida parema puudumisel.

Müügil oli ka värsket turska – Eesti kalurite poolt püüti 80-ndate alguses teda meie vetest aastas üle 20 000 tonni, kuid tursalaine hääbus peagi ning seejärel on turska olnud meie vetes napilt. Võrdluseks olgu toodud, et kui kogu Läänemerest püüti 1984. aastal umbes 500 000 tonni turska, siis kaheksa aastat hiljem, 1992. aastal ligi seitse korda vähem ehk 73 000 tonni

Nüüdseks on tursast saanud vääriskala, kes maksab umbes samapalju kui vikerforelli, nuumlõhe või koha.

1Pärimustsitaadid Mall Hiiemäe artiklist “Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis”. (http://www.folklore.ee/tagused/nr13/kala.htm)

Allikas: Koržetsi Suur Kalaraamat. Tallinn, 2016

Jaanuar, 2019

Vaata lisaks:

Tursamaks
Tursk toiduna
Tursa nimed
Tursapüük
Läänemere tursk (Gadus morhua callarias)
Atlandi tursk (Gadus morhua)
Kalale.ee KIK