Meripühvel (Taurulus bubalis)

Eesti keeles ka kidumerihärg, kiduhärg, hunt, merepull.

Foto: Thorke Østergaard / FishBase 

Kirjeldus

Sarnaneb nolgusega, kuid on jässakam. Seljauimed puutuvad napilt kokku. Kõik uimed on suured, isastel suhteliselt suuremad.

Kala kuklaosas turritavad ogapaarid. Silma ümbritseb lihaseline volt. Küljejoonest ulatuvad välja väikesed ogad.

Nahk paljas.

Värvus sõltuvalt elupaigast ja aastajast väga muutlik. Selja pool rohekad ja pruunikad toonid kuni punasteni, mustjad ristvöödid või täpid, külgedel heledamaid laike, lillakaid ja pronksjaid toone, kõhupoolel sinivalkjad-rohekad toonid, esineb ka kollast.

FishBase's suurim pikkus isastel 17,5 cm ja emastel 25 cm, tavapikkus 12 cm.

Levik

Biskaia lahest üle Briti saarte ja Skandinaavia ranniku Murmanski ranniku lääneosani (Koola laheni). Islandis lõunarannikul, Põhjamere kaguosas haruldane. 

Läänemeres kuni Ahvenamaa ja Porini, ida pool Suursaareni.

Eesti vetes tabatakse aeg-ajalt (üksikuid) Saaremaa läänerannikust kuni Kunda ja Padajõeni, kõige sagedamini (kuni igapäevaselt aga Soome lahe järsu reljeefiga piirkondades.

Eluviisist

Eelistab kivist põhja ja soolasemat vett, kohatakse tavaliselt rannikuvööndis 2-3 kuni 25 meetri sügavusel.

Eesti vetes koeb tõemäoliselt mais või juunis.

Nagu nolgus võib ka meripühvel tekitada urisevat häält.

Liha, eriti aga maks, on hea maitsega, kuid töönduslikku kasutamist ei leia.