Merihärg, meripühvel, nolgus, võldas ja merivarblane rahvapärimuses
Võldaslaste nimevalikut on erinevates keeltes suunanud nendele liikidele iseloomulike kühmukeste esinemine. Seda on märgitud ka omadussõnaga quadricornis (neljasarveline) kala ladinakeelses liiginimetuses.
Põhisõna härg esinemus võldaslaste rahvapärastes nimetustes on suur:
merihärja kohta on öeldud veel nelja sarvega merihärg, tömbisarveline merihärg, võrguhärg, simphärg, simpmerihärg (vrd rootsi k hornsimpa);
nolgus kannab nimetusi merihärg, kivimerihärg, maahärg, härjakrõnt, volkhärg, volthärg, võlthärg, karvservine (härg), teravate piikidega merihärg, eesti härg, rootsi härg, rootshärg;
meripühvel on merihärg, kidumerihärg,kiduhärg, sinirohekas (merihärg), merepull, pühvel;
võldas on merihärg, merihärja poeg, varekse merihärg, härjapäts, ka rontipea, tölluspea.
Merikoeraks on murdeti nimetatud merihärga, koerakalaks võldast, hundiks meripühvlit, merikuradiks ja mereskorpioniks nolgust. Ühist koera, hundi või härjaga aitab rõhutada veel see, et nii nolgus kui meripühvel on lõpusekaarte vibratsiooni abil võimelised tekitama madalat urisevat heli.
Merivarblane on merevarblane, kivipääsuke, merejänes (vrd saksa Seehase), hobukakk, merihobune jt. Töntsipealisel kakukest meenutaval merivarblasel ei ole küll pikki ogasid, kuid sarnaselt võldaslaste sugukonna esindajatega paikneb temagi kehal luutüükaid ja köbrukesi.
Kalariigis on kõigil neil liikidel piisavalt eriline välimus, selleks et õhutada rahvausundilisi kujutelmi. Näsad, köbrud, ogad, lisaks mõne liigi urisev häälitsus - neist eeldustest on sugenenud negatiivne suhtumine ja halb maine, koguni nõialooma kuulsus nagu kärnkonnal.
Põhiosa usundilisest rahvapärimusest on kirja pandud Eestimaa lääneranniku aladelt.
Kui esimesel kevadisel kalaretkel sattus võrku merihärg, tähendas see püügiõnne kadu kogu suveks, sest tegemist oli kurja sõna mõjul sündinud loomaga. Merihärja leidmine püüsest andis märku sellest, et kuri silm või nõidus on peale hakanud (Pärnu).
Tõrjemaagiliste võtete hulka kuulub püüniste keetmine tubakavees, suitsutamine piibupigiga, hanekolla (nõmmliivatee) vartega või mingi muu vahendiga.
Nagu kärnkonna, keda arvati lehma all piima imevat, on merihärgi kui nõialoomi soovitatud hävitada drastilisel viisil: ükshaaval purukstampimisega, jalakanna all katkivajutamisega, koguni hammaste abil lõhkirebimisega. Niisugust kohtlemist ei leia eestlaste poolt ükski teine kala.
Küsimusele mittesöödavatest, põlatud kaladest vastab rahvaluulekoguja Marta Mäesalu:
Enamasti põlati ka merehärga, mõnes peres siiski söödi härga, ainult et ta lai sarviline pää eraldati, visati ära enne kala tarvitamist (Häädemeeste).
Peale selle, et merihärga toiduks tarvitati, on teda kasutatud tuulelipuna, uskudes, et nii on võimalik ilma ette arvata:
Et teada, milline tuul on tulemas, kuivatati merehärg, millel ennem uimed laiali tõmmati, et ta sarnaneks ujuvale kalale. Kuivatatud merehärjal aeti keskelt siidiniit läbi ja riputati toa lakke. Kui tuul muudab suuna, siis pööras kala kolm päeva enne tuule muutumist nina sinnapoole, kustpoolt tuul.E 84612 (15) < Kihelkonna khk - E. Kask (1933).
Seletusmuistendit merihärja sarvilise pea või muude spetsiifiliste tunnuste kohta pole teada, küll aga leidub variant tüüpilisest mingi kalaliigi suu asetust põhjendavast lookesest, milles üheks tegelaseks on merihärg.
Allikas:Merihärg, vähk ja kammeljas kartand müristamist. Pärast müristamist Jumal küsind: «Ei tea, kus vähk vaene sai?»Vähk old vihane ja vastand: «Kus su silmad on, perses vah?»Jumal küsind merihärga: «Kus merihärg vaene sai?»Merihärg ainult naur.Jumal öeld: «Ei tea, kus see kammeljas kadus?»Kammeljas vääristand: «Väü-väü-väü!»Sellest jäidki vähil silmad perse, merihärg naurama ja kammeljal suu viltu.ERA II 57, 255 (14) < Kuusalu khk, Kolga v, Virve k - K. Biider (1932)
Mall Hiiemäe. Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis. folklore.ee
Juuli, 2014
Vaata lisaks:
Nolgus (Myoxocephalus scorpius)Merivarblane (Cyclopterus lumpus)
Võldas (Cottus gobio)
Merihärg (Myoxocephalus quadricornis)
Meripühvel (Taurulus bubalis)