Merisiig (Coregonus lavaretus lavaretus)

Merisiig ehk siig (tavaliselt Coregonus lavaretus lavaretus) on Eestis enamasti olnud käsitletud kui iseseisev kalaliik lõhilaste (Salmonidae) sugukonna siigade (Coregonus) perekonnast (nii on merisiig esitatud näiteks Vikipeedia artiklis "Merisiig"1, ent ka raamatutes "Eesti mageveekalad"2 ja "Eesti NSV kalad"3).
 
Teisalt käsitletakse merisiiga hariliku siia ehk euroopa siia (Coregonus lavaretus) Läänemeres elava vormina, eristamata teda omaette kalaliigina. Nii on FishBase's nimetus Coregonus lavaretus lavaretus toodud vaid liigi põhinime Coregonus lavaretus sünonüümina4, akadeemilises teoses "Fishes of Estonia"5 kõneldakse aga euroopa siia (Coregonus lavaretus) läänemeres elavatest vormidest, kelledest üks kannab küll tõesti nimetust Coregonus lavaretus lavaretus. Raamatus "Euroopa kalad"6 on aga merisiiaks nimetatud Coregonus lavaretus, mis on Kalapeedia toimetaja arvates eksitav - harilikul siial ehk Coregonus lavaretus'el on rohkelt ka mageveelisi vorme.

Eesti argikeeles tähistab merisiig Läänemeres elavaid siigasid, eristamaks neid mujal (nt Peipsis) elavatest siigadest, akadeemilises mõttes ei ole merisiig aga iseseisev takson, vaid katab mõistena hariliku siia Läänemeres elavaid vorme. 

"Fishes of Estonia" toob esile kolm Coregonus lavaretus'e Läänemeres elavat vormi:

1. Hõredapiiline mereskudev siig (kirjeldatud ka kui Coregonus widegreni või Coregonus lavaretus widegreni). Lõpusepiisid 16—28 (keskmine 22,1). Eluala Liivi lahes, koeb Läti vetes.
2. Hõredapiiline siirdesiig (kirjeldatud ka kui Coregonus lavaretus lavaretus). Lõpusepiisid 20—34 (keskmine 24,5). Kudepaigad Narva ja Pärnu jõgedes.
3. Läänemere idaosa tihedamapiiline siig. Lõpusepiisid 29—42 (keskmine 34,1). 

"Kuna erinevate rühmade lõpuspiide arv suuresti kattub, siis ei saa seda võtta ainsaks eristamistunnuseks. Õnneks erinevad need süstemaatilised rühmad ka teiste morfoloogiliste näitajate poolest, nagu näiteks keha üldised mõõtmelised proportsioonid, marjaterade mõõtmed, aga ka viljakuse näitajad. Samuti erinevad eri siigade nõuded toidule ja kudepaikadele."7

Eesti keeles on siial mitmeid rahvapäraseid mimetusi: ehe, ehi, kivisiig, muik, saunakala, siiakala, siiamann, valgekala, sik.

Inglise k - whitefish, common whitefish, european whitefish; saksa k - die Grosse Maräne; läti k - sīga; leedu k - sykas; poola k - sieja; rootsi k - sik, havssik; soome k - siika, karisiika, vaelussiika


Coregonus lavaretus


Kirjeldus. 
Keha üsna sale, külgedelt lamenenud. Pea suhteliselt väike, ninamik tömp, suu alaseisune. Lõugadel väikesed hambad.  Siia seljauim paikneb selja keskosas. Uimedes puuduvad ogakiired, kuid seljauime taga sabavarre alguses on väike kiirteta ravauim. Merisiia küljejoon on kogu keha ulatusest selgelt eristuv ja kulgeb piki küljekeskjoont. Selg on tumedamat oliivrohekat või sinakashallikat värvi, küljed ja kõht on aga hõbevalged. Paarisuimed on värvunud heledamalt kui paaritud uimed, mis võivad olla punaka alusega. Merisiia silmad on hõbedast värvi. Kudemisajal on isaste ja ka üksikute emaste külgedel piimjas helmeskate.

Morfoloogiliste tunnuste esitamisest on siinkohal loobutud, kuna kolmel erineval vormil on neis erinevusi. Loendatavad andmed leiab huviline kõige usaldusväärsemal kujul raamatust "Fishes of Estonia"4

Levik. 
"Eesti rannikumeres kõikjal, kuid arvukus üpris erinev. Tähtsamad kudemisalad Saaremaa rannikuvetes (Kihelkonna ja Küdema lahtedes), Väikeses väinas jm., Kihnu ja Ruhnu saarte ümbruses, Pärnu jões, Kagu- ja Loode-Hiiumaa lahtedes, Vormsi ja Haapsalu piirkonnas, vähesel määral Soome lahe rannikumeres ja Narva jões."2

"Kuna süstemaatilised rühmitused on siial sedavõrd raskesti eristatavad, siis ei ole kerge määratleda ka tema areaali (levilat). Üldjoontes piirdub merisiia levik Läänemerega (koos Botnia ja Soome lahe ning Neeva jõega). Meie rannikumeres esineb merisiiga erineva sagedusega ja tundub, et leviku määrab suuresti sobilike koelmualade olemasolu. Tuntumad taastootmisalad on Kuusnõmme, Kihelkonna ja Küdema lahed Saaremaal, Kõinastu ja Kõrkvere piirkond Väikeses väinas, Topu laht Matsalus, Kagu- ja Loode-Hiiumaa, Vormsi piirkond, Soome lahe kesk- ja idaosa, Tõstamaa-Kihnu piirkond ja Ruhnu ümbrus. Siirdesiigade kudealadena on kasutuses peamiselt Pärnu ja Narva jõed. Soome siiauurija H. Lehtoneni andmetel on meres kudevad siiad siirdesiigadest oluliselt paiksemad ja neil on tõestatud vaid piiratud ulatusega rändeid koelmu- ja turgutusalade vahel. Külmalembese riimveekalana on merisiig tundlik hapnikusisalduse languse vastu vees."7

Eluviis
Merisiig armastab selget, hapnikurikast ja külma vett. Maimud seevastu taluvad sumbas kasvamisel vett kuni 26 °C ja kasvavad hästi 21–22 °C juures. Merisiig elab keskmistes veekihtides või põhja lähedal. Ta on päevase eluviisiga, eelistab liikuda parves ja võib sooritada piiratud ulatusega rändeid. Üle 100 km pikkusi rändeid võtab harva ette.

Sigimine ja areng
Suguküpsus saabub emastel 4–5 aastaselt (isendite pikkus 35–40 cm) ja isastel aasta varem (pikkus 31–35 cm). Kudemine algab tavaliselt oktoobri keskel, kui vee temperatuur on kuus kuni seitse kraadi ja lõppeb detsembri algul. Kudemispaikadeks sobivad kivise ja kruusase põhjaga, setetevabad ja lainetuse otsese mõju eest hästi kaitstud merelahed. Koelmud on reeglina 0,5 kuni 2 m sügavusel. Ruhnu ümbruses koeb siig isegi umbes 15 m sügavusel.
Merisiig koeb korduvalt, erinevate partneritega ja kas siis ainult videvikus või öösel. Kudemist on jälgitud Rootsis suures akvaariumis. See toimub õhtuhämarikus ja öö algul. Emas- ja isassiig hoiduvad küljetsi tihedalt teineteise vastu. Kalade koospüsimist soodustab keha kattev kare helmeskate, mis on isasel tugevam ja emasel nõrgem. Siiapaar ujub vastuvoolu, poolviltu põhjast veepinna suunas, uimed laiali ja sabad allapoole ripakil. Kalad ujuvad jäigalt ning nende liigutused on puised.
Kudemine marja ja niisa heitmine leiab aset põhjast kõrgemal, üsna veepinna lähedal. Keskmine emassiig väljutab korraga 50-300 marjatera. Kudejad tekitavad järsult liikumissuunda muutes veekeeriseid, mis paiskavad allavajuvad marjaterad laiali. Sellise tegevusega kaasnevad tihti erilised vurtsatavad helid. Niiviisi jõuavad siia marjaterad veekogu põhjale tugevasti hajutatult ning marjasööjatel on neid raskem kätte saada. Suurimad marjaröövlid on siiad ise. Jälgides liigikaaslaste paaritumist, söövad nad põhjalaskuvaid marjateri.
Küpse marjatera diameeter on 2,5–2,8 mm ja marja hulk on enamasti 12 000–40 000 marjatera. Viljastatud marjaterad muutuvad õrnalt kleepuvaks, nad vajuvad põhja ja hauduvad kevadeni. 1,1–1,4 cm pikkused vastsed kooruvad pärast jää sulamist. Vastsed hoiduvad kohe parvedesse ja suhteliselt väikese rebukoti tõttu on nad ka head ujujad. 1–2 päeva pärast on nad suutelised haarama väiksemaid zooplanktereid. Kuna vastsed on raskesti märgatavad ja pea-aegu läbipaistvad, siis ei satu nad kergesti röövkalade saagiks. Poolteist kuud pärast koorumist muutuvad vastsed maimudeks ja neil arenevad välja uimed ning soomuskate.

Toitumine. 
Vastsed ja maimud on planktonitoidulised ja söövad kevadel zooplanktereid (peamiselt aerjalalisi), väiksemaid surusääsklaste vastseid ja teisi pisiloomi. Alates pikkusest ligikaudu 10 cm läheb merisiig üle põhjaloomadest toitumisele. Täiskasvanud siigade toit on mitmekesine - väikesed limused, kakandilised, hüdraloomad, kirpvähilised, putukad. Ajuti on tähtis ka räime mari ning seda eriti Liivi lahes. Kudemisajal toitumine väheneb ning kudejad söövad liigikaaslaste poolt väljastatud marja. Suuremad isendid söövad ka kalu, näiteks Pärnu lahes on talvel ja varakevadel on siia põhitoiduks väike mudilake (Pomatoschistus minutus).

Kasv ja vanus. 
Eesti senine kasvurekord: l 63 cm, kaal 5,2 kg, vanus 17-19 a., emane (Väike väin, 1969); vanuserekord: 21 a., l 58 cm, 2,7 kg, emane (Vilsandi ümbrus, 1963). 
Maailmarekordid: 12 kg (Soome, 1896, 1967); 28 a. (Rootsi).

Varud ja kasutamine
Ülepüügi ja kudemistingimuste halvenemise tagajärjel on merisiia saagikus varasemate kümnendite omadega võrreldes mitmekordselt vähenenud. Taasiseseisvunud Eestis oli aastasaak kõigest 10–20 tonni. Varud on stabiilsemad Ruhnu saare ümbruses elaval meres kudeval populatsioonil, ohuseisundis on Pärnu ja Narva jõgedes kudevad poolsiirdesiiad.

1930. aastate teisel poolel oli merisiig hinnalisemate kalade hulgas 4. kohal. 1951–55 oli merisiig esikohal tänu vähesele siiapüügile sõjajärgsetel aastatel ja kapronvõrkude kasutuselevõtule. 
Rekordsaak 297 t oli aastal 1952. Järgnevatel aastatel saak vähenes. 
1970. aastate keskel oli siiasaak 50–60 t, 1993–95 vaid 6–10 t. Hiljem on saak olnud 20–27 t. 
1990. aastatel püüti enamik merisiiast Soome lahest. Saagis on esinenud nii siirdesiiga kui ka aeglasemakasvulist ebaselge päritoluga siiavormi. Enam kui 20 lääneranniku asurkonnast on üle poole hääbunud. Varude suurenemist on tähendatud vaid Pärnumaa vetes tänu kohaliku siirdesiia samasuviste kalade asustamisega Pärnu jõkke alates aastast 1995.

Siia arvukust kahjustab madal veeseis, hapnikupuudus põhjas marja haudumise ajal, soe hilissügis, pehme talv ning sellele järgnev pikk ja jahe kevad. Need tingimused põhjustavad vastsete varajase koorumise ja nad jäävad nälga, kuna zooplanktonit on vähe. Varude suurendamiseks hautatakse marja ja kasvatatakse vastseid ka kunstlikult ning seejärel lastakse merelahtedesse.

Merisiiig ei kuulu looduskaitse alla. Siig oskab hästi püüniseid vältida. Ta on osav põgenema mõrdadest ja nootadest ning võrkudest hiilib ta lihtsalt mööda. Siiga kaitseb rida püügikeeldusid. 
Kalapüük on keelatud Pärnu jões 500 m ulatuses Sindi paisust allavoolu aastaringselt, Pärnu jões on püügikeeld 15. oktoobrist 1. detsembrini ja Ruhnu saare ümbruses kuni 20 m 25. oktoobrist 1. detsembrini. 
Alammõõt on merisiial 30 cm standardpikkust ehk 35 cm täispikkust.

Siig toidukalana
Söödav osa merisiiast moodustab kala üldkaalust 70–75%, mida on rohkem kui enamikel Eesti kaladel. Siia liha on õrn ning maitsev ja selle rasvasisaldus (7–10%) ja kalorsus (150–170) ületab keskmise. Soolatud siialiha peetakse delikatessiks. See muudab merisiia väärtuslikuks toidukalaks, kelle liha tarvitatakse peamiselt soolatult.

Allikad:
1 Merisiig Vikipeedias
2 E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
3 N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
4 Fishes of Estonia. Tallinn, 2003
5 Coregonus lavaretus synonyms Fishbase's
6 P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006
7 Leili järv. Merisiig.  Kalastaja nr 39
Loomade elu, 7. kd Kalad. Tallinn, 1979

Vaata lisaks:

Siig - huvipüük Eestis
Siig - kahvamispüük Kukkolankoskil
Siig spordikalana Skandinaavias
Siig, ka harilik siig (Coregonus lavaretus)
Siiad (Coregonus)