Mari muistendites liiguvad mitmed üleloomulikud veeolendid. Neist tuntumad on Vüd ava (’vete-ema’), Vüd ava jumo (’vee ema-jumalanna’), Vüd atša (’vee isa’), Vüd oza (’vee isand’), Vüd on (’vee pealik’), Vüd kugõža (’vee keiser’), Nuran kol kugõža (’sterletikala keiser’), Vüd ydõr (’vesineitsi’, ’näkk’); samuti jumala staatuses olev Jomšo enger ('kadunud jõgi') ehk Vüd jumo ('vee jumal'), Er jumo ('järve jumal'), Iksa jumo ('lahe jumal') jt. Kohaliku veevaimuna tegutseb Vüd vodõš (’vee isand’, ’vee peremees’). Need olendid pole ei head ega kurjad, nad võivad toimida inimeste suhtes nii- ja naamoodi ning see oleneb enamasti inimeste endi käitumisest; ainsa läbinisti pahatahliku veeolendina on tuntud Vüd ija (’vesikurat’).
Veevaimud arvati olevat igas veekogus kas siis suuremate jumalatena nagu vee-ema või kohalike veeisandatena. Ühtset ja ainumast veejumalat ei olnud, ent erinevate veevaimude kirjeldustes on mitmeid kattuvusi.
Maride ja veevaimude vahekorda võib nimetada lepinguliseks. Veevaldjate heatahtlikkuse tagamiseks pidid marid järgima teatud reegleid – nad ei tohtinud veekogusid reostada, vete ääres lärmata, vanduda ega pummeldada; nad pidide veekogudele ja veevaimudele tooma ohvriande ja nende poole pöörduma ka oma rituaaaalsetes palvetes.
November, 2026