Vüd ija (’veekurat’), mari pärimuses varasemalt figureerinud vüd oza (’vee isand’) hilisem ja türgipärane nimetus, kes on oma algsest kujust märksa deemonlikum. Nagu kurat ikka, püüdis vüd ija inimestele kurja teha. Ta võis esineda vetikaisse mähkunud mehe kujul, samuti ülipikkade juustega naisena või pikkade kätega mehena. Tal puuduvad zoomorfsed tunnused, mis on seotud hilisema päritoluga, kui haldjate loomakujulised ilmumisvormid asendusid inimkujulistega.
Vüd ija uputas inimesi, varastas lapsi ja ka täiskasvanuid, takistas inimesi veevõtmisel, võttis uppunuid endale teenijaks ja nõudis ka inimohvreid.
Vüd ija sarnaneb mari keremeti, türgi šaitani ja kristliku kuradiga. Teda saab tõrjuda mari piksejumala abiga ja ka kristliku ristimärgiga, nii mari usundi kui ka kristlike palvesõnadega.
Lidija Toidybek. Mari usund. Tallinn 1998, lk 74
November, 2026