Vud-Ava (vete-ema maridel)

Vud-Ava (Вӱд Ава, 'vete-ema'), vete perenaine maride mütoloogias. Tema vanemad on suur-jumal Kugu-Jumo ja maaema Mlande-Ava, abikaasaks aga vend ja veteisand Jumšo enger, kellega tal on tütar Vud ydõr ja pojad Kuguvijan ning Šemvud. Jumalannat kujutati pikkade juustega alasti naisena, kes kammib end kuldse kammiga; ta võis võtta ka haugi kuju.

Mõnede pärimuste põhjal elas vee-ema igas veeekogus, teiste järgi ainult sügavates vetes. Väikestes veekogudes võis ta olla kohaliku veevaimuna (Вӱд-Водыж). Kevadel ajas ta vee mudaseks, sügisel segas aga vette mett ja muutis selle eriti maitsvaks. Vud-Ava oli see, kes andis püüdjale rohke kalasaagi. Ta hoolitses veekogude puhtuse pärast: keelas kaldanõlvadele prügi tuua, vette solki valada, veekogudes pesu küürida. Kunagi ei tohtinud langetada veekogu ääres olevaid puid – neist hoolis Vud-Ava eriti. Karistuseks võis ta süüdlaselt kalaõnne alatiseks ära võtta. Ka võis ta veekogu ära peita: järv kadus oma kohalt ja varsti leidsid jahimehed taigast uue.

Vee-ema austamine oli seotud mitmete kommetega:

– Enne vee joomist paluti Vud-Aval see kõigest kurjast puhastada. Pärast joomist oli kombeks teda tänada, visates vette kaks-kolm rohuliblet või puulehti.

– Pika põua puhul peeti avalik palvus: koguneti jõe kaldale ja valati vett üksteise ja loomade peale, eriti aga mustadele lammastele ja mustadele kanadele. Kohati visati ohvriannina vette veidi kaldal keedetud "vihmaputru". Mõnes kohas tapeti must pull või must lammas. Pärast ohvripüha mähiti loomade luud ja muud osad nahka ja lasti vette. Kui riituse tulemusena hakkas sadama liiga palju vihma, võeti nahk veest välja ja maeti maha.

– Et kevadist vett puhastada, kostitati Vud-Avat odrapudruga, mille jaoks külas eraldas vilja iga pere.

– Abiellumisel pidi pruut enne mehe koju minemist tegema annetuse Vud-Avale. Koos vanema kaaslasega, kes oli ise selle rituaali läbi, tuli ta allika juurde, viskas sinna mõned mündid või helmed ja palus Vud-Aval olla tema vastu armuline iga kord, kui ta vee järele tuleb.

– Kalurid valasid vette veini ja viskasid sinna putru, et vete-ema rikkaliku saagi annaks. Kohati usuti aga, et kalapüük õnnestub vaid siis, kui Vud-Ava sellest midagi ei tea: seepärast ei palvetatud ega toodud ka ohvreid, vaid prooviti kala püüda nii vaikselt kui vaid võimalik. Ka muidu ei võinud kalal olles karjuda ega vanduda: see või kaasa tuua uppumise või tekitada kätele-jalgadele mädapaised. Vud-Avat rahustamiseks tegi haige esialgse ohvri – viskas vette otra või mune, palus andestust ja lubas tuua ka toekama ohvri. Hiljem tapeti solvatud veekogu kaldal kits, part või muu kodulind. Liha küpsetati ja vette visati looma luud ja väikesed lihatükid.

– Kalamehed pidid kevadel esimese püügi ajal saadud kalade luud alles jätma, ning panema tagasi vette, et Vud-Ava looks uusi kalu ja kalamehi saadaks ka edaspidise püügiõnn.

Maride Vud-Ava ja mordvalaste Ved-Ava kattuvad olulisel määral; tšuvaši mütoloogias esineb ta Vutašina.

Allikas: Wikipedia

Detsember, 2022


 

 

Vaata lisaks:

Vizi-Ember (ungari veevaim)
Vud udõr (veetütar maride mütoloogias)
Ved-ava (mordva)
Jumšo enger / Vud jumo / Er jumo / Iksa jumo (maride vetejumal)