Povodni mož / vodeni mož / gestrin / muk (sloveenia veemees)

Povodni mož ehk vodeni mož ehk gestrin ehk muk, veemees sloveenia folklooris. Kirjeldatakse nägusa pikkade vuntsidega noormehena või suure vanamehena. Ta kannab rohelist seelikut ja punast mütsi. Teistes kirjeldustes on ta vööst allpool kala või siis roheliste juuste ja habemega väga karvane mees. Veemees meelitab oma ohvreid sügavuses särava kuldkalaga. Eriti meeldivad talle noored tüdrukud, kellega ta ka abiellub. Paljud lood on seotud noorte neidude röövimise või võrgutamisega. Vahel laseb ta neiul ka mõneks ajaks oma vanemate juurde minna, kuid seob ta seejuures pika keti külge. Mõnes loos pakub veemees teda abistanud inimestele pärleid või kulda.

Sloveenia folklooris on veemehest palju lugusid. Allpool kolm näidet:

Gestrin on veemees, kes elab Drau ehk Drava jões (Doonau lisajõgi). Ta on pigem noor kui vana ja tal on jalgade asemel uimed. Drau kalurid ja paadimehed kardavad teda. Öösiti tõstab ta oma pea veekeerisest ja vahel puhub ta sarve. Kohe tõusevad veepinna kohale veeneiud, kes ujuvad tema poole. Gestrin on raevuka loomuga – ta tirib inimesi keeristesse või viskab neid kividele. Paadimeestel ja kaluritel on komme visata vette rätikusse mähitud sõrmus – sellega rahustavad nad Gestrini loovust ja võidavad tema soosingu.

Mura jõe (Drau lisajõgi) veemeest saab samuti kingitustega lepitada. Kord sõitis üks tüdruk paadiga Prekmurjesse peole ja lisaks temale oli paadis suurem seltskond. Ei läinud kaua, kui veemees taipas, mida paadiga veetakse, ja hakkas tõstma suuri laineid, et paat ümber ajada. Oli tõsine oht, et kõik võivad ära uppuda, kuid siis meenus kellelegi, et neiu peab viskama vette midagi, mida ta ise kõige kallimaks peab, muidu veemees ei rahune. Tüdruk viskaski vette oma uued ja ilusad kontskingad. See päästiski seltskonna kindlast uppumisest

Kolmas lugu jutustab Meta nimelisest tüdrukust, kes karjatas lambaid ja kitsi Sava jõe (Doonau lisajõgi) ääres. Ühel hetkel liikus miski vees ja pilliroost hakkas paistma mehe käsi. Varsti tõusis veest roheline ja üleni soomustega kaetud hiiglane, kes palus, et neiu seoks tema käel oleva haava kinni ja lubas selle eest hästi tasuda. Neiu rebis oma räti katki, sidus veemehe käe kinni ja käskis mehel järgmisel päeval uuesti kätt siduma tulla. Järgmisel päeval tuligi veemees taas oma haavatud käega ja Meta sidus selle uuesti kinni. Nii kestis see kolm nädalat, kuni käsi sai terveks. Kui veemees tuli viimast korda, tõi ta kaasa karbi, milles olid imelised pärlid, ja andis selle neiule – karbis oli iga ravipäeva kohta üks pärl. Ta tänas veel neidu ja lahkus. Neiu vaatas kaua kohta, kus mees vette läks ja ta süda oli raske. Ta ajas karja koju ja näitas vanematele, mis talle oli antud. Kuuldused vaese tüdruku varandusest levisid kaugele ja igalt poolt hakkas tulema kosilasi, kuid Meta süda jäi külmaks. Ta hakkas hoopiski närbuma ja seletamatu kurbus võttis temalt kogu jõu. Ühel õhtul tuli ema töölt ja hüüdis Metat, aga Metat polnud kusagil. Meta toast leidis ka karbi pärlitega ja kirja: „Kallis ema, pärlid ja kõik on sinu, sa ei näe mind enam, ma lähen veemehe juurde.“

Allikad: Wikipedia; thezaurus.com/the_water_man/

Mai, 2023

Vaata lisaks:

Wodny muž / Wodnykus (sorbi veemees)
Slaavi veemehed
Vodnik / vodní muž / hastrman (Tšehhi veemees)
Vadzjanik / vadzjanõ dzed (valgevene veemees)
Vodjanoi (slaavi veemees)