Vumurt/Vukuzjo (Вумурт, 'veeinimene'; Вукузё, 'vee peremees'), veevaldja udmurdi mütoloogias. Vumurdid valitsevad vee-stiihiat, neist olenevad jõgede üleujutused, tammide, veskite ja veevarustuse ohutus. Vumurtide ülemvumurdiks on Vukuzjo, kes annab teistele vumurtidele korraldusi, kuid pärimustes ja folklooris ei tehta neil sageli vahet. Vukuzjol on mütoloogias ka kosmoloogiline mõõde, teda on peetud ürgmereks ja loojajumala Inmari vennaks või oponendiks – mõnes loomismüüdi versioonis on just Vukuzjo see, kes toob mere põhjast muda, millest saab maismaa, samuti on peetud teda kõikide Vumurtide loojaks. Vukuzjot on kujutletud väga suure vanamehena, kellel on roheline habe, mida ta kuivatab pilve peal. Paljudes pärimustes kannab aga veevaldja nii Vukuzjo kui ka Vumurti nime ja neil ei tehta vahet. Inimeste sekka tulles ei erine vumurt/vukuzjo tavainimesest, ent tal on suured silmad ja pikad mustad juuksed. Turgudel ja laatadel liigub ta inimeste seas talupojana, kuid on ära tuntav selle järgi, et tema kuue vasem hõlm on alati märg. Tal on arvatud vee all olevat majapidamine ja suur pere: imekaunis naine, pojad ja tütred. Pojad võtavad naisteks naabervete vumurtide tütreid: pulmi peetakse kevadel või sügisel ja kui pulmarong vee peal sõidab, purunevad veskitammid ja tõuseb veetase allavoolu jäävates jõgedes. Et sellist õnnetust ei juhtuks, aga samuti selleks, et vetevaldjas ei uputaks sohu koduloomi, toovad jõeäärsete külade elanikud talle ohvrianniks pardi, lamba või ka härja.
Vumurdi arvukad tütred on kaunid veeneiud, kes tulevad sageli veekogu kaldakividele istuma ja kuivatama oma pikki rohelisi juukseid. Vahel viivad nad kaasa kenasid noormehi ja neidusid, et luua perekondi ja sünnitada uusi vumurte. Udmurdi uskumustes elab uppunud inimene vumurdi juures hobusena, kellega vumurt ringi sõidab, kuid teatud nõuete täitmisel võib ta saada uuesti inimeseks.
Muistendeis on vumurt väga rikas, tal on palju väärisasju ja suur rammus kari. Vumurt jagab heaolu inimestele, kes talle meeldivad: möldri juurde suunab veskilisi, kalamehe võrkudesse juhib kalu. Kui vumurt aga kedagi ei salli, siis ta üksnes ei uputa tolle karja sohu või jõkke, vaid ka läkitab sellele isikule ja tema kodustele erinevaid tõbesid.
Vumurdid on vaenujalal metsavaimude njulesmurtidega (udmurdi Нюлэсмурт); lahingud usutakse toimuvat keskpäeval ja seetõttu on inimesed kartnud keskpäeval jõkke ujuma minna. Sarnane uskumus oli ka komidel.
Jõgedes ja kallastel leiduvaid piklikke kivistisi (belemniite) nimetati „vumurdi sõrmedeks” – arvati, et vumurt murrab need ise endal küljest, kuid need kasvavad talle tagasi. „Vumurdi sõrmedest” tehtud pulbrit kasutati ravimina verejooksu peatamisel.
Lugu: Ükskord hakkas vetehaldja naine sünnitama, kuid laps ei tahtnud kuidagi ilmale tulla. Vumurt läks ämmaemandat otsima ja leidis ühe silmaga eide. Tõi selle eide vee äärde ja viis oma tarre. Kui vetehaldja naine oli eide abil lapsega maha saanud, võttis eit tite enda kätte, too tegi aga eide süles mustust. Eit polnud lihtsameelne ja määris kakaga oma silmi. Siis andis vetehaldjas talle raha ja viis tagasi maa peale. Kord hiljem tundis eit turul selle vetehaldja ära ja hakkas temaga rääkima. Vumurt imestas, et kuidas eit ta ära tundis. Eit tunnistas üles, et määris oma silma tema lapse kakaga ja tunneb sestpeale vetehaldjad ära. Vetehaldjas hakkas kartma, et eide abiga võivad teisedki inimesed ta ära tunda ja torkas sõrmega eidel ainukese silma peast.
Wikipedia; vorshud.unatlib.ru // folklore.ee/~aado/rahvad/udu10.pdf
November, 2026