Muntšomurt (Мунчомурт, ka Мунчо кузё, Мунчо кукник jm), udmurdi saunavaldja, keda kujutleti antropomorfse olendina. Kuna ta polnud loodud ülijumal Inmari poolt, nägi ta välja tumedana. Ta elas ahju taga saunanurgas.
Põhjaudmurdid kirjeldasid teda valges särgis ja viiskudes keskealise meesterahvana, lõunaudmurdid aga karvase kääbusena või ka sültja, vormitu ja luudeta massina, millel on pikad juuksed ja üksainus, aga väga suur kuusarnane silm. Ta võis rääkida, karjuda ja nutta nagu rinnalaps ja tema iseloom on riuklik. Montšomurdil on kombeks saunaliste riided ära peita, pöörata need pahupidi või siduda käised sõlme. Ta ei salli neid, kes käivad saunas üksinda, kes valjusti kõnelevad või kes vannuvad. Ta võib saunaliste lapsed vahetada libalaste vastu. Samuti ei salli Muntšomurt neid, kes tulevad sauna pärast keskööd, kuna seal pesevad ennast juba „teised“, s.t. teise maailma olendid. Selliste „külaliste“ jaoks peavad inimesed jätma sauna ka pesemisvahendeid. Mõnede lugude põhjal elab saunas terve hulk vaime, kes seal mõnikord laulavad ja tantsivad. Kui on siiski vaja öösel sauna minna, tuleks sinna siseneda sõnadega „сизъымдон но сизьым кузя пыриськом“ („seitsekümmend ja seitse inimest tuleme“), siis ei tee saunavaldjas liiga.
Saunavaldja nägemine ennustas halba, seepärast tuli sauna sisenedes häält teha või kolistada, et Muntšomurt jõuaks varju tõmbuda.
Öösiti mahajäetud taredes, veskites ja saunades tantsivaid kuradisarnaseid olendeid nimetati Põhja-Udmurtias vožodeks. Saunavaldja ja vožo vahel puudubki selge piir.
folklore.ee/~aado/rahvad/udu11.pdf
vorshud.unatlib.ru/index.php/
November, 2026