Jomšo enger (Йомшо эҥер, 'kadunud jõgi') ehk Vüd jumo (Вӱд юмо, 'vee jumal'), Vüd oza (’vee isand’) Er jumo (Ер юмо, 'järve jumal'), Iksa jumo (Икса юмо, 'lahe jumal'), maride veejumal, mandrivete valitseja.
Jumšo engeri isa on suur jumal Kugu jumo (Кугу юмо), ema on maaema Mlande ava (Мланде ава), abikaasa on vee-ema Vüd ava (Вӱд aва); tal on tütar Vüd ydõr (Вӱд ӱдыр) ja pojad Kuguvijan (Кугувиян, 'suur jõumees') ning Šemvud (Шемвӱд, 'must vesi'), samuti lapselapsed. Tema perel on maja ja majapidamine, mis oli võrdeline veekogu suurusega.
Jumšo enger patroneeris ka terviseallikaid ja tema poole pöörduti tervenemispalvetega. Tal arvati olevat hulk abilisi, väiksemaid jumalusi või kohalikke veeisandaid. Talle ja tema abilistele toodavate ohvrite hulka võisid kuuluda must pull, kala, rähn, part, kukk, kana, must või valge jäär jm.
Teda on kirjeldatud vetikatesse mähkunud mehe, sarvilise vanamehe või hõberõivastes noore kena mehena. Ta võis olla rõivastunud kaltsudesse või korralikesse rõivatesse, rind kaetud hõberahadega, kuid mõnikorrd oli ta täiesti alasti. Ka võis ta ilmuda hobuse, härja või tohutu kalana (haugina), ent enamasti kirjeldati teda mingi musta objektina, mis ujus kiiresti jões. Tavaliselt üritas ta kokkupuuteid inimestega vältida ja hüppas neid nähes suure plärtsuga vette. Mõnikord nähti teda vees ujuva maona (nastikuna).
Ka võis ta võtta kaldal istuva ja juukseid kammiva naise kuju. Kui lähedale tuli inimene, siis ta kadus, jättes kännule pronksist kammi. Kammi võtnud mees leidis kannu kuldmüntidega, kuid öösel tuli Jomšo enger tema juurde ja nõudis kannu tagasi, vastasel juhul tuli müntide eest tasuda kolme inimese eluga.
Veevaimu nägemine tähendas tihti õnnetust või koguni surma. Selle vastu kasutati kaitsemaagilisi võtteid, kindlalt aitas risti ettelöömine ja palve.
„Isa oli mul hea kalamees. Ükskord läks kalale. Järsku vaatab – veest paistab hobune. Ta ehmatas ära, lõi risti ette ja põgenes. See oli veehaldjas ise, ta näitab end enne õnnetusi. Varsti algas sõda ja isa võeti sõjaväkke.“
Veehaldjast sõltus kalurite püügiõnn: püügi ajal ei tohtinud ropendada, et mitte ärritada veevaldjat. Arvati, et ta ei saa kurja teha ainult neile, kes on vagad, ei joo ega tee pattu.
„Jaanipäeval läks üks meie küla mees ujuma. Aga pühade ajal ei tohi ujuda ja vee isand vihastas keelu rikkuja peale. Vedas ta keskele, muudkui keerutas ja lahti ei lasknudki. Nii ta saigi surma. Ei tohi vihastada veehaldjat.“
Veekogudega oli maridel seotud erinevaid reegleid; näiteks ei tohtinud keskpäeval neis ujumas käia, neist vett võtta ega kala püüda.
„Meie küla mees läks keskpäeva paiku kalale. Järsku tõusis kohutav tuul ja vees paistis midagi tohutu musta. Mees hakkas palvetama,alles seepeale kadus must ära. See oli vee isand vüd oza, ta oli vihane, et teda segati.“
Jomšo enger on peategelaseks mitmetes muistendites:
– Jomšo enger saab pahaseks mehe peale, kes viskas järve surnud koera; kogub järve nahkkotti ja läheb sellega tavalise inimese kujul patustanud mehe külla, kus peetakse parasjagu pulmi. Purjus pulmakülalised norivad temaga tüli, aga siis teeb Jomšo enger koti lahti, sellest tulvab välja vesi, tekib järv ja küla jääb vee alla.
– Mees ja naine istuvad pärast põllutööd einestama, kui kuulevad häält, mis kutsub neid enda juurde. Abikaasad ehmuvad ja põgenevad, kuid siis meenub naisele, et unustas maha lapse. Nad toovad lapse ära ja on jõudnud juba üsna kaugele, kui mees märkab, et jättis kirve põllule. Sel hetkel kuulevad põgenikud mürinat ja on tunnistajateks, kuidas Jomšo enger koos järvega teise paika kolib. Kuna põllule jäi kirves, mitte laps, hakkabki järveisand edaspidi ohvreid tahtma raudesemetena. Pärimuseuurijate arvates kajastab lugu aega, mil vereohvritelt mindi üle veretutele.
– Alguses määras Jumo ('jumal') igale kalaliigile oma järve: ühes elasid kogred, teises ahvenad, kolmandas haugid. Igal järvel oli ka oma valitseja. Jomšo enger valitses haugijärve kui Nužgol er jumo (Нужгол ер юмо, 'haugijärve isand'), kuid tahtis saada kõigi järvede valitsejaks. Teades, et haug on teistest kaladest tugevam, soovitas ta teistel järveisandatel kõik kalad kokku lasta. Nood nõustusid ja peagi tegi haug teiste kalade seas kõva hävitustööd, haugijärve isandast sai aga kõigi järvede isand. Teised kalad pole siiski päris kadunud, nad on õppinud vett sogama, mistõttu haug satub segadusse, rabeleb siia-sinna ja murrab oma hambaid.
Allikad: Wikipedia
ru.ruwiki.ru/wiki
Lidija Toidybek. Mari usund. Tallinn 1998, lk 72-73
Viimati: november, 2026