Lõhi ehk lõhe (Salmo salar)

Lõhi ehk lõhe, ka atlandi lõhe (Salmo salar) on kalaliik lõhelaste (lõhilaste) [Salmonidae] sugukonna lõhede perekonnast (Salmo).

[inglise – Atlantic salmon, black salmon, breeder, grilse, kelt, parr, sea salmon, silver salmon, slink jm; prantsuse - saumon de l'Atlantique; saksa - Atlantischer Salmon, Echter Lachs, Grilse, Las, Salm jm; kreeka k - solomos; itaalia - salmo, salmone atlantico; portugali - salmao; hispaania - salmon del Atlantico; hollandi - zalm, hengst; norra - laks, lax; taani - laks; fääri - laksur; islandi - lax; rootsi - lax; leedu – la¹i¹a; läti – lasis; soome – lohi; v – атлантический лосось, семга; innuiidi - kapisilik, kavisilik, kumaliq, saama, saamarug; jaapani - sake masu-rui; türgi - alabalik]


Foto: Sven Kullander/FishBase

Kirjeldus 
Keha üsna sale, külgedelt pisut lamenenud. Seljauim pole tähniline. Sabauim märgatava sisselõikega. Sabavars suhteliselt peenike. Suu ulatub silmani. 
Jões elav maim selja poolt pruunikas või sinakas, altpoolt valkjas, külgedel pikireana tavaliselt 8-11 tumedat laiku, kahe kõrvutise laigu vahel punane täpp. Sellist maimu kutsutakse tähnikuks (inglise k parr, vene k pjostratka). 
Merre siirduval noorlõhel külgmised laigud kaovad, selg muutub tumerohekaks või -sinakaks, küljed hõbedasteks. Teda kutsutakse laskujaks (inglise k smolt, vene k pokatnik). Külgedel (peamiselt küljejoonest ülalpool) tekivad mustad, sageli x-kujulised tähnid. 
Kudema tulejatel tekib nn pulmarüü: emane muutub üldiselt tumedaks, külgedele ilmuvad väikesed mustad ja punased tähnid ning punakaspruunilt või hallikalt ääristatud silmtähnid; isasel lähevad küljed tellispunaseks või tumepruuniks, tekivad terassinised marmoreeritud laigud, kõht muutub tumedaks või sidrunkollaseks, alalõuale kasvab kõhrest konks, mis ei lase suud sulgeda.

Morfoloogilisi tunnuseid:
Seljauimes 3-5 ogakiirt ja 9-12 pehmet kiirt; rinnauimedes 1 ogakiir ja 10-15 pehmet kiirt; kõhuuimes 1-2 ogakiirt ja 7-9 pehmet kiirt; pärakuuimes 3-4 ogakiirt ja 7-10 pehmet kiirt. Lõpusepiisid 17-24. Soomusvalem: 114  22-26/18-23  130.
Lõpusekaanes aluskaas eeskaanest eraldatud vahekaanega. Suulaes oleva sahkluu laba (eesmine osa) viisnurkne, hammasteta, varrel (tagaosal) hambaid vähe, need ühes reas. Esimesel lõpusekaarel kõik lõpusepiid terava tipuga.

Levik 
Merest jõkke kudema tulev siirdekala. Levinud Põhja-Itaalias ja sellesse suubuvates jõgedes 41. laiuskraadist põhja poole kuni Kara mereni idas, Islandil, Lõuna-Gröönimaal ja Põhja-Ameerikas Connecticut´i jõest Labradori poolsaare põhjatipuni. 
Suurtes sügavates järvedes (Laadogas, Oneegas, Saimas, Vänernis, Suures Järvistus jne.) elab paikne järvelõhi S. s. m. sebago, kes käib järve sissevooludes kudemas. 
Introdutseeritud Austraaliasse jm.


Atlandi lõhe levila. Pilt: Wikipedia

Läänemere lõhepopulatsioon on üsna isoleeritud, kuid vähesed isendid lähevad Põhjamerre. Eestis koeb seniseil andmeil enam-vähem korrapäraselt (peaaegu igal aastal) Vasalemma, Keila ja Kunda jões, vähem korrapäraselt Pirita, Loobu, Selja jões ja Valgejões ning Pärnu jões. Minevikus oli Eesti tähtsaim lõhijõgi Narva jõgi, kuid lõhi ei pääse pärast Narva HEJ tammi ehitamist enam looduslikele koelmuile. Praegusajal Narva jõkke vähesel hulgal tõusvad lõhed on sündinud ja oma noorpõlve veetnud jõe idakaldal olevas Ivangorodi kalakasvanduses. 
Harva on lõhe tabatud Võrumaal Vaidava jõest ja Pärlijõest (mis kuuluvad Läti lõhejõe Gauja (Koiva) valglasse), kuid ta kudemist pole seal täheldatud.

Sigimine 
Eesti suhteliselt väikestes jõgedes ei saa lõhi teha pikki kudemisrändeid, ta alustab jõkketõusu alles kohe enne kudemist (oktoobris-novembris). Kudema tulevate emaste vanus enamasti 4-6 a. (sellest meres elatud reeglina 2-4 a.), pikkus (L) 55-100 cm, isased on pisut nooremad ja väiksemad (3-6 a., 50-90 cm). 
Kudemine algab vee temperatuuril 5-6 ºC, toimudes põhiliselt 3-4 ºC juures. Isane valib kudemisala (-territooriumi), mida kaitseb suguvendade ja teiste kontvõõraste eest. Koelmu põhi kruusane, voolukiirus mõõdukas (üle 0,5 m/s), sügavus 0,5-2 m. Emane otsib sobiva koha, kaevab tugevate sabalöökidega paari meetri pikkuse 10-30 cm sügavuse ovaalse pesalohu, laseb sinna marja, mille juuresolevad isased viljastavad, seejärel katab pesalohu kruusaga, asudes vahetult ülesvoolu kaevama uut pesalohku. Soodsal juhul võib tekkida 3-4 m pikkune tumedal jõepõhjal hästi märgatav hele (väljakaevatud kruusa värvi) pesakühm, mis sisaldab kuni kümmekond järjestikust pesalohku. Üks emane koeb koos vaheaegadega mitu päeva, tehes tavaliselt 2-3 (harvem kuni 5) pesakühmu. Viiendik kuni kolmandik koetud marjast kandub minema ja hukkub või süüakse ära forellide, lutsude, lõhitähnikute ja teiste poolt, ent pesakühmude rüüstamist pole täheldatud.
Marjaterad on suured, läbimõõduga kohe pärast kudemist (enne paisumist) 5-7 mm, seepärast on neid üsna vähe: absoluutne viljakus tavaliselt 8000-10 000 marjatera, suhteline viljakus kõigest kahe marjatera ümber. Nende värvus on rohke karotinoidide sisalduse tõttu oran¾.
Pärast kudemist on lõhed väga kurnatud, valdav enamik sureb. Vaid 4-6% koeb kaks, üksikud 3-4 korda.
Mari haudub kruusavaiba all 5-6 kuud. Vastkoorunud vastsed on suured (L 1,6-1,7 cm), võimsa rebukotiga, mis moodustab umbes 2/3 kalakese kaalust. Nad elavad 1,5 kuud kruusa all, toitudes rebust, mai lõpul tungivad kruusa seest välja, minnes järk-järgult üle välistoidule. Juuni lõpupoole muutuvad maimudeks, paari kuu jooksul kattuvad soomustega, siis saavad neist tähnikud.

Elukäik
Tähnikud elavad jões tavaliselt 2 (harva 1-5) aastat, seejärel nende värvus muutub hõbedaseks ja laigud külgedel kaovad (nn smoltifikatsioon), algab merre laskumine. Vähesed isastähnikud ei lahkugi jõest, saavad siin suguküpseks, võtavad nn kääbusisastena osa kudemisest.
Meres elavad lõhed enamasti 2-4 (harva 1-5) aastat, suguküpseks saanult tulevad valdavalt (98-99% ulatuses) sünnijõkke kudema. Leiavad merest tagasitee ilmselt päikese või maakera ümbritseva magnetvälja järgi orienteerudes. Sünnijõe suudme lähistel võimaldab teed leida erakordselt peen haistmine ja võrratu lõhnamälu.

Toitumine 
Jões söövad tähnikud väikesi limuseid, põhja mööda veevooluga triivivaid putukavastseid ja teisi selgrootuid, kohati on olulised ka vette langenud valmikueas putukad (õhutoit). Tähnikud hoiduvad eraldi, igaüks hõivab omaette toitumisala (-territooriumi), mida kaitseb teiste eest. Meres muutuvad põhitoiduks kalad (esmajoones kilu ja räim), keda lõhi püüab jälitades. Toitumisränded ulatuvad Läänemere lõunaosani. Kudema tulijad peavad jões paastuaega.

Kasv ja vanus 
Jões kasvab suhteliselt aeglaselt: merre laskujad valdavalt 2-aastased, pikkus (L) 10-16 cm, kaal 10-60 g. Meres kasv kiireneb järsult: kolmeaastaste pikkus (L) enamasti 32-34 cm, kaal 400-550 g, viieaastased vastavalt 82-88 cm ja 5,5-7 kg, seitsmeaastased 1,08-1,18 m ja 15-20 kg. Kõige kiirekasvulisem kala Eestis. Emaste ja isaste kasvutempo ning eluiga enam-vähem ühesugused.

Eesti rekordlõhe (37,75 kg kaaluva isase) tabas advokaat August Mölder Keila jõest 1938. a. See oli tol aastal suurim spinninguga püütud lõhi Euroopas, ent ta vanus jäi määramata. 
Senised maailmarekordid: kaal 46,7 kg (Shotimaa, 1906).
FishBase's suurim pikkus 150 cm, suurim kaal 46,8 kg ja pikim eluiga 13 a.

Kalastus ja kalakasvatus
Aastatel 1930-1938 jäid Eesti kalurite aastasaagid vahemikku 65,7—147,6 tonni.1
Tänapäeval moodustavad üle poole Läänemere lõhevarudest kalakasvandustest pärit isendid. Kõige ulatuslikumalt asustatakse smolte Läänemerre voolavatesse jõgedesse Rootsis, Baltimaadest aga Lätis. Eestis kasvatatakse noorlõhesid Põlula Kalakasvatuskeskuses. 
Eesti lõhepüük 1990-ndatel oli 10-30 t aastas, praeguseks (2014) on see langenud alla 10 tonni.

Lõhe aastane väljapüük oli maailmas haripunktis 1970-ndate keskel, kui aastasaagid ulatusid üle 15 000 tonni. Alates 1990. aastast on väljapüük järjepidevalt kahanenud ning 2012 aastal oli see 2580 tonni. Suurimateks püüdjateks on Norra, Rootsi ja Soome. Eesti ametlikud püügitulemused on (FAO andmetel) viimasel aastakümnel olnud aastas alla 10 tonni.

Seevastu kalakasvatustes on saagid pidevalt kasvanud ning 2012. a oli aastatoodanguks 2 066 560 tonni. Seega moodustasid uluklõhed kõigist trustatavatest lõhedest vaid 1,25%. Suurimaks lõhekasvatajaks on Norra, talle järgnevad Tchiili, Kanada ja Inglismaa.

Erakordselt väärtuslik tööndus- ja spordikala. Meres toitumisperioodil ja pulmareisi alustades liha roosakas (lõheroosa), väga maitsev, rasvarikas (10-18%), kõrge kalorsusega (180-250). 
Jõkke minejatel muutub liha valkjaks, lahjaks ja pudedaks.

Allikad:
1 Eesti Kalandus. 1939, lk 102
Salmo salar FishBase's (mai, 2014)
E. Pihu, A. Turovski. Eesti Mageveekalad. Tallinn, 2001
Atlantic salmon Wikipedias

Vaata lisaks:

Lõhe pärimuses
Lõhed (Salmo)
Lõhelased (Salmonidae)
Kalale.ee KIK