Lõhevõrk

Lõhepüügiks kohandatud nakkevõrk. Eestis olid tähtsamad lõhepüügikohad Soome lahte suubuvad jõed ja nende suudmelähedased alad meres, Pärnu laht ning Hiiumaa ja Saaremaa läänerannik. Püüti hilissuvel ja varasügisel, tunti ka talvist jääalust püüki. Eestis on lõhet püütud võrkude, nootade ja rüsadega. Viimased olid kasutusel rohkem Harju, võrgud – Viru rannas. Põhjarannikul kasutati lõhevõrke juba 19. saj algul. Esimeste võrkude silma suuruseks oli 60 mm, 19. saj keskel võeti kasutusele 65-70 mm silmasuurusega lõhevõrgud. Vanemad kodus tehtud võrgud olid 23-25 m pikad. Kui tulid müügile vabrikus kootud võrgulinad, oli lina pikkuseks 150 m. Randlased rakendasid võrgu pooleks ja valmisvõrk jäi 75 m pikkuseks. Traditsiooniline Eesti lõhevõrk oli 53-106 m pikk, 28-30 silma kõrge. Silma suurus oli 80-100 mm. Võrgud asetati jadasse või rüsa põhimõttel: üks võrk tiivaks, teine poolringis ümber selle otsa.

Nüüdisajal püütakse lõhe peamiselt triivvõrkudega: võrgu pikkus on 29 meetrit (lisaks 1 meeter rakendamata selist), kõrgus 4,6 meetrit, silma suurus 8-9 cm. Ülemine selis on positiivse ujuvusega (alumine selis puudub), selisel on 12 ujukit; võrgulina on tehtud lavsaanist (immutatud bituumenlakiga). Võrgud asetatakse jadadena, 30 võrku jadas, jadade otstes on toodrid, millel on valgusti, radaripeegeldi ja lipp. Üks laev võib välja heita 20 jada (see tähendab 600 võrku).

 

Alates 2016. a ei kuulu triivvõrk Eestis lubatud püügivahendite hulka (Kalapüügieeskiri, 2016)

Allikas: rannarahvamuuseum.ee /rannarahvas/

September, 2018

Vaata lisaks:

Lõhepüük
Lõhi ehk lõhe (Salmo salar)
Võrgupüük
Nakkevõrk
Kalavõrk
Kalale.ee KIK