Siig spordikalana Skandinaavias

Siiavormide paljususe tõttu võivad paikkonniti kalade kasvukiirus, kudemiskäitumine, toitumisviis ja ka väljanägemine olla mõneti erinevad. Laias laastus võime kõnelda kaht tüüpi siigadest: siirdesiigadest, kes lähevad merest või ka järvedest kudema jõgedesse ning paiksetest siigadest, kes koevad meredes või järvedes. Elupaik määrab ära ka selle, millest siiad toituvad - nad võivad olla planktonisööjad või toituda ka põhjaloomakestest, kaladest ja vette sattuvatest õhuputukatest.

Siig on skandinaavias hinnatud huvipüügi kala, keda harrastajad püüavad Skandinaavias koguseliselt umbes kaks korda rohkem kui kutselised kalurid (aastas umbes 400 tonni huvikalastajate ja 200 tonni kalurite poolt). 

Rootsis peetakse siiast lugu vähem kui teistest lõhelistest, nagu nt taimen. Siig on domineerima kippuv liik, kes võib teisi liike välja tõrjuda ja seetõttu ei taheta teda sugugi igasse veekogusse. 

Siiga leidub nii Rootsi lääneranniku meres kui ka Põhja-Rootsi pisemates veekogudes. 

Siia tugev asurkond on Rootsi suuruselt teises järves Vätternis, kuid siig elab siin sügaval ja huvikalastajal pole teda lihtne tabada.

Siiad viibivad meelsasti merre suubuvate jõgede suudmealadel, kus neile on rohkelt toitu. Neid meelitavad ligi ka sadamad ja vesiehitised. Sellistes paikades püütakse siiga enamasti põhjaõngega, söödaks krevett või kalatükk.

Rootsi tuntuimaks siiapüügi paigaks on Skräbeån jõgi, kus püütakse suuri siirdesiigasid, kes võivad kaaluda kuni 5 kilo. Levinuimaks püügivahendiks on õng, söödaks vuhmauss või kärbsevastne.

Norras on levinuimaks siia talvine püük. Suurtes fjordides meelitatakse suuri siiaparvi tirkudega; Glomma jõel tehakse kevadjääl aga iselaadset "piilumispüüki", mille puhul söödana kasutatakse kevikute vastseid. Suvel püütakse siiga enamasti lendõnge ja õngega.

Finnmark: siiga on peamiselt Saamimaal Koutokeino kandis, Alta ja Teno jõgede vesikondades allpool Jiesjärve - nii järvedes kui ka vaiksema vooluga jõelõikudes. Siiga on ka idapoolsetes Näätämö (norra k Neidenelva) jões ja Paatsjoki (norra k Pasvikelva) jões. Tromso kandis leidub siiga Reisadaleni ja Signaldaleni vesistutes.

Hedmark: siiga on kõigis suurtes tasandikujärvedes ja suuremates jõgedes. Tuntud siiajärved on Femunden, Isteren, Galtsjøen, Sølensjøen. Heaks siiajõeks on Gemma ja selle lisajõgi Rena. 

Kagu-Norra: siiga on enamuses Buskerudi, Vestfoldi ja Telemarki suuremates järvedes nagu Randsfjorden, Sperillen, Krøderen, Tyrufjorden, Eikern, Farris, Norsjø, Seljordsvatmet, Kviteseidvatnet jt. Siiga on ka mõnedes Oslo lähikonda jäävates järvedes, neist üheks paremaks Norra siiajärveks on Jarenvatnet. Siiga on võimalik tabada ka suuremate jõgede alamjooksudelt ja suudmealadelt. 

Taani. Siiapüük ei ole eriti levinud, puudub vastav traditsioon. Ja ka siiga ennast pole kaugeltki kõikjal. Siiapüügi tava on küll olemas Tangesø järvel, kus kalastatakse eeskätt lendõngega ja kasutatakse surusääski jäljendavaid kustputukaid. Suurt siiga on tabatud Randesfjordist - kuni kahekiloseid isendeid, aga enamasti on siiga saadud kaaskalana lõhe- või forellipüügil. Kõige enam on siiakalastus levinud Susån-järves, kus siiga püütakse põhjaõngede ja ujukõngedega, söödaks vihmaussid või kärbsevastsed.

Soomes peetakse siiast lugu ja teda püütakse peaaegu kõikjalt. Aastakümnete vältel on siiga asustatud paljudesse veekogudesse, kus teda algselt ei olnud. Lõuna- ja edelarannikul, samuti Ahvenamaal on levinud kevadine püük põhjaõngega (libisev raskus, söödaks vihmauss). Püügipaikadeks valitakse enamasti madalamad liiva- või kivipõhjased rannad ja saagiks on enamasti siiad kaaluga 200-500 g. Suvisel ajal on järvedel levinud siia sõudepüük pisikeste vabinalantidega (2-4 cm, Senior). Sügisel võib saada põhjaõngega (söödaks vihmauss) jõgedest suuremaid (1-2 kg) siirdesiigasid, kuid ussipüük pole kaugeltki kõikjal lubatud. Oulujoel on levinud ka siiapüük paadist kirptirguga. Levinud on ka siiapüük lendõngega. Talvel tabatakse siiga jõgedel-järvedel jää alt nii pisikeste talilantidega (hõbe, kuld, vask, söödaks lisatakse kärbsetõuk) kui ka kirptirkudega; püügipaigaks sobivad madalad lahed, saarte ümbrus, rannad.

Kahvamine 

Tornio jõel (Soome-Rootsi piirijõgi) Kukkolankoskil, ent ka Norras Dokka jõel harrastatakse 16. sajandist pärit siiapüüki kahva abil.