Jõesilm (Lampetra fluviatilis)

Jõesilm (Lampetra fluviatilis) on silmlaste (Petromyzontidae) sugukonda silmude (Lampetra) perekonda kuuluv keelikloom. 

Sageli peetakse teda kalaks, kuid evolutsiooniliselt on ta enamusest kaladest märksa madalama arengutasemega. Silmlaste sugukonna paiknevus taksonoomilises süsteemis pole tänapäeval üheselt käsitletud.  Traditsiooniliselt vaadeldakse silmusid kuuluvaina sõõrsuude klassi, kuid tänapäeval võivad nad olla ka vaadeldud teistmoodi.

Etümoloogia: ladina k lambere = nilpsama, lakkuma + kreeka k petra = kivi — eesti keeles oleks seega Lampetra kivinilpsaja või kivilakkuja, Lampetra fluviatilis aga jõe kivilakkuja.

Inglise k — River lamprey, European river lamprey, Lampern, Stone eel; prantsuse k — Lamproie de rivière, Lamproie fluviatile, Lamprillon, Flûte jm; saksa k - Gemeines, Lamprete, Negenaugen, Neunauge, Pricke, Uhlen jm; itaalia k - Lampreda di fiume; norra k - Elveniøye, Flodnejonögat; taani k - Flodlampret, Flodnegenøjn; läti k - Strauta negis; leedu k - Upine nege; soome k - Nahkiainen; vene k - речная минога

Eestis on jõesilmu rahvapärased nimetused jõesutt, nõgenool, silmus, sutikala, üheksasilm.

Kirjeldus.

Angerjalaadse kehaga kala, veel ilma tõeliste lõugadeta kalalaadsete loomade viimaseid säilinud sugulasi. Kõhrest skelett, sarvainest hamab ja limane, soomusteta nahk, pole paarisuimi ega eristunud sabauime. Tema kohta kõik, mis iseloomustab lõuatuid (Agnatha) kalu (vt artikkel lõuatud e agnaadid).

Jõesilm on ülalt tinahall, alt kreemjas, kuderände ajal kollakas. Jõkke kudema tulnud isendeil selg tume (oliivroheline, pronksjas või must), küljed sinakashallid või hõbejad,kõht valkjas, harva must.

Seljauimed eraldi, v.a kudemisajal.

Pea külgedel on 7 paari lõpuseavasid.

Jõesilmu suulehter

Hambad kollakad, paiknevad imilehtris ümber suuava 3 rühmana; suu eesserval on kõverdunud ülalõuaplaat. Sellel sarvplaadil (suuava kohal) kaks suurt teravat hammast, allpool plaat tavaliselt 7 hambaga. Kummalgi pool suuava 3 külgmist hammast, neist keskmine kolme-, teised kaheosalised. Suulehtri ehitus on üheks peamiseks tunnuseks, mille põhjal silmlasi üksteisest eristatakse. 

Pikkus kuni 50 cm (tavaline 35 cm), mass kuni 150 g, eluiga 7 a (maksimaalne fikseeritud eluiga 10 a).

Narva jõkke tõusjate pikkus enamasti 30-35 cm, kaal 50-70 g.

Rekordsuurus Eestis: emane isend 45,2 cm ja 190 g, püütud Pärnu jõest.

Levik.

Läänemere, Põhjamere ja Vahemere lääneosa vesikondade vooluvetes ja rannikumeres.

Tavaliselt elab jõesilm vastsena (liivasonglasena) jõgedes, täiskasvanuna laskub merre ja sealt tuleb tagasi jõkke üksnes kudema. Kuid jõesilmul on ka järvevorm, kes ei lähegi merre, vaid elab täiskasvanuna Laadoga ja Oneega järves.

Eestis tõuseb kudema 30 jõkke ja 13 ojja, millest enamik (kokku 26) kuulub Soome lahe vesikonda (neist tähtsaim on Narva jõgi), ülejäänud Liivi lahe vesikonda.

Eluviis.

Täiskasvanud jõesilm on parasiitne röövkala. Imilehtri abil puurib ta end ohvri külge ning toitub tema verest, kudedest ja siseelunditest. Kõige tavalisemad saakloomad on räim, kilu, meriforell, lõhe, säinas, tursk ja meritint. Kalavarudele ta erilist kahju ei tekita, sest ta on vilets ujuja ning tema saagiks langevad  eeskätt haiged ja vigased kalad.

Vastsena (liivasonglasena) imevad suhu ja kurnavad seal toiduks detriiti ja vetikaid.

Suve lõpul või sügise algul kogunevad jõesilmud jõesuudmete lähedale. Sealt suunduvad nad suurte parvedena jõgedesse. Ränne algab mõnel pool juba mai lõpul ning kestab pidevalt suurenedes kogu suve ja sügise, saavutades maksimumi septembris-oktoobris, aga Liivi lahe vesikonnas novembris-detsembris. Mööda Koiva jõge rändab jõesilm kiirusega 1–4 km/h.

Ränne on intensiivsem pimedail öil ja seda soodustab kõrge veeseis. Jõesilmul väljendub selgelt negatiivne reaktsioon valgusele ja ta kardab isegi kuuvalgust. Sellepärast sõltub tema ränne Kuu faasidest. Kõige intensiivsem on see pilves ilmaga kuuloomise ajal. Kuu kasvades silmusaagid vähenevad ning pilvitu taeva ja täiskuu korral silmud peaaegu ei rända. Ometigi on teada ka silmu päevase rände juhtumeid, aga need on toimunud sombuse ilmaga väga sogases vees.

Silmud jäävad jõkke peaaegu aastaks, ilma et nad toituksid. Selle ajaga muutuvad nad oluliselt. Neil valmib mari või niisk. Seljauimed suurenevad ja nendevaheline vahe väheneb. Emastel kasvab suureks pärakuuim, isastel sugunibu. Seevastu hambad nüristuvad ja suulehtris olevad süljenäärmed lakkavad toimimast. Sooltoru, mida pole enam vaja, mandub peenikeseks väädiks. Selle protsessi käigus väheneb ka kala pikkus: isastel kuuendiku, emastel veerandi võrra.

Kudemine algab vee temperatuuril 9-10 kraadi C juures tavaliselt mai algul, kestab kuu aja ümber, toimub põhiliselt 12-18 kraadi juures. 

Isane valmistab sobiva pesalohu. Kudemiskoha sügavus on 0,3–1,5 m. Marja viljastamisega kaasnevad paaritumismängud, kus iga emase kohta tuleb 1–6 isast. Paaritumismängud võivad kesta mitu päeva. Marjateri on 20–25 tuhat (mõnedel andmetel 15 000 - 50 000), need on 0,5–1,1 mm läbimõõduga, pirnjad, kleepuvad ja vajuvad põhja. Kui mari on koetud ja viljastatud, kaetakse see hoolikalt kruusaga. Suhteline viljakus on 350 marjatera ümber.

Pärast kudemist täiskasvanud silmud hukkuvad, sest nad on kaotanud võime toituda.

Vastsed, keda kutsutakse liivasonglasteks, kooruvad 11.–14. päeval pärast kudemist. Vastne on 3–4 mm pikkune väheliikuv kollakas ussike. Vastne erineb täiskasvanud silmust niivõrd, et kaua aega ei osatud teda silmuga seostada. Vastsed kanduvad süvenditesse kivide ja kruusa vahel, kust kiire vool neid ära ei vii. Seal lebavad nad liikumatult mitu päeva, toitudes maksa koondatud rebuvarust. 6 mm pikkuseks saanud vastsed kaevuvad põhja. 15–20 päeva vanused vastsed lahkuvad kudemispaigast ja kanduvad allavoolu, kuni jäävad pidama mudastesse nõrga vooluga jõeosadesse. Seal kaevuvad nad mutta ning hakkavad toituma detriidist ja ränivetikatest. Selleka ajaks omandavad nad varjevärvuse, mis neid muda peal maskeerib

.Jõesilmul kestab vastsejärk 4–5 aastat. Ta kasvab ja toitub ainult suvel. Seejärel toimub moone, mille käigus liivasonglasele tekivad silmad ja imilehter. Soome ja Liivi lahes algab moone suvel ja lõpeb kevadel. Moonde ajal silm ei toitu. Pärast moonet kanduvad silmud vooluga merre.

Merre jõudnuna hakkab jõesilm kohe intensiivselt toituma. Meres elab ta 1–3 aastat ja läheb siis tagasi jõkke kudema.

Jõesilmu püütakse mitmesuguste püünistega, näiteks mõrdade ja torbikutega.

 

Kasutamine, varud

Jõesilm on maitsva liha ja suure toiteväärtusega. Rasvasus 12-17%, kalorsus 190-200 kcal / 100 g. Tal puuduvad sapp ja luud. Kudema minevatel kaladel on ka sooltoru mandunud ja selles pole seedimata toidujäänuseid. Töötlemiskaod on väikesed (5-10%).

Lühikese eluea tõttu (pärast moonet 1-3 aastat) on varud ebapüsivad. Arvukuse tõusu soodustavad soe kevad ja jahe suvi, samuti kudemispaiga loodusliku ilme säilimine, seda kahandavad metsa- ja võsaraie ning mullatööd jõe (oja) kaldail, hüdroehitiste rajamine.

Enne II Maailmasõda püüti Eestis silmu kuni 100 tonni aastas, praegu on saagid 4-10 korda väiksemad.

1950-ndail alustati Narvas ja Sindis silmumarja kunstlikku hautamist, vastsed lasti jõgedesse. Töid jätkati vaheaegadega 1990-ndate alguseni. Tulemusi pole selgitatud.

Jõesilmu püük on Eestis keelatud 1. märtsist 30. juunini.

O. Looritsa teoses "Endis Eesti Elu-olu I" on ajaloolis-etnograafiline kirjutis Silmupüügist Narva jõel