Turzas (ka veziturzas), veevaldja lõunavepslastel, kes ilmutas end nii inimese kui ka loomade või elutute esemete kujul. Tema välimuse ja käitumise kohta kehtivad samasugused kirjeldused nagu vepsa muude veevaldjate puhul. Kõige sagedamini on tedagi kujutatud pikajuukselise ja pika habemega alasti vanamehena, kelle juuksed olid sassis, märjad või vetikatega kaetud. Tavaliselt istus ta varahommikul või õhtuhämaruses kaldakivil ja kammis oma juukseid, inimest nähes sulpsas aga kohe vette. Mõnes pärimusteates on viidatud tema väga suurtele silmadele, kahvatule või sinakale nahale või punasele riietusele (nt punane särk või müts).
Turzas võis ilmuda hiigelsuure ja sammalselgse haugi või sägana. Sellise kala püünisesse sattumist peeti halvaks endeks. Turzas võis moonduda ka suureks konnaks, vähiks, pardiks või kaldal jalutavaks mustaks koeraks, kassiks või varsaks, et inimesi vee äärde meelitada. Vahel nähti teda vees hulpiva palgi või kivina, mis ootamatult liigutas või vee alla vajus.
Vepslaste uskumuste kohaselt oli veeisanda nägemine peaaegu alati halb enne. See ennustas tormi, halba kalaõnne või kellegi peatset uppumist.
Nimetus turzas tuleneb muinaspõhja sõnast þurs või þors, mis tähendab 'hiiglast', 'haigusevaimu' või 'nõida'. See viitab iidsetele skandinaavia-läänemeresoome kultuurikontaktidele. Sama tüvega mütoloogiline olend on ülesoomeliselt ja ka Karjala rahvaluulest ning Kalevalast tuntud merekoletis ja sõjahaldjas Iku-Turso (ka Tursas). Vepslastel säilised nimetused turzas ja veziturzas kitsalt lõunavepslaste (Leningradi oblasti idaosa) pärimuses. Soomlaste tursas ja vepslaste turzas on väga erinevad: soomlastel on ta tohutu merekoletis, kes on tegev ka loomismüütides, vepslastel aga magevetes toimetav vetevalja nagu teisedki veteisandad-emandad.
November, 2026