Vepslaste loodusvaimude seas on olnud varasemalt ja on siiani kõige olulisemateks metsa peremeesvaimud (mecan izhandaizhed ja mecan emägaizhed). Algselt oli personifitseeritud mets ise (tes), seejärel toodi esile metsa vaim, see omandas antropomorfseid jooni ning sellest sai ’metsamees’ (mecamez), ’metsaisand’, (meca izand) jms.
Veevaldjat austati varasemalt samavõrra kui metsavaldjat, kuid nüüdseks on tema osatähtsus vähenenud. Ka veekogusid personifitseeriti alguses ja paiguti on selline hoiak veel säilinud, näiteks Nemža küla elanikel Kužjarvi (vene Кужъярви) suhtes (lk ...). Animistlike uskumuste arenedes asendus veeobjektide personifitseerimine järk-järgult kujutlusega nende valdjatest. Igas veekogus oma valdja, järvevaim (järvenizand) või oja perenaine (ojanemag). Jõevaldjate kohta pole seni vepsakeelset nimetust leitud, kuid teada on, et lõunavepslased kõnelevad jõgedest kui naissoost olenditest. Meessoost veekoletistena tunnevad lõunavepslaste olendeid, kelle nimeks on turzad või veziturzad (lk ...). Ka on Belozero piirkonna venestunud vepslaste seas tuntud järvede-jõgedega seotud veevaim Tšerandak (lk ...).
Kasutusel on ka veevaldjate üldisemad nimetused, mida saab kasutada mistahes veekogu puhul: vedehine ('veemees'), veden izand ('veeisand') ja veden emag ('veeemand'), vedenuk ('veevanamees'). Erinevalt metsaisandast, kes on võimeline nii headeks kui ka kurjadeks tegudeks, on veeisand vepsa mütoloogias alati kuri, julm ja reetlik. Veevaldjate päritolu kohta on kaks versiooni: ühe järgi ilmusid veevaldjad maailma loomisel samaaegselt kogu maa peal oleva kurjusega; teise järgi tekkisid nad uppunud inimestest.
Veevaldjas ajab paate ümber, hukutab suplejaid ja ei halasta isegi lastele, uputab lehmi ja hobuseid, peatab veskeid ja võib saata haigusi. Kalade isandana võib ta kiusata kalureid, kui ajab oma „kalakarja“ võrkude-nootade juurest minema. Valdja lepitamiseks ja saagi saamiseks tõid vepsa kalurid talle kalapüügi alguses ja lõpus ohvreid. Lõunavepslased annetasi enne kala püüdmist vetevaldjale muna, Belozero piirkonna vepslased viskasid vette kooki, tubakat ja veini. Kalapüügi lõpus ohverdati veeisandale osa saagist.
Veeisandat seostati ka mõnede loodusnähtustega, näiteks seletasid lõunavepslased vihma ja udu veevaldja liikumisega ühest veekogust teise. Vepsade elualal on palju järvi, mis lühemaks või pikemaks ajaks ajutiselt kaovad ja siis uuesti veega täituvad – seda seletati veeisanda minemisega teise järve, et naaber-veemehega kaarte (või muud mängu) mängida. Pärimuses on lugusid ka veevaldjate pulmarongist – see liigub suure mühina ja tugeva tuulega ühest järvest teise. Pulmarongi teele jäävad puud painduvad maani, kuid veevaldjaid endid tavaliselt ei nähta.
Ettekujutustes veevaldjatest peegelus ka vajadus vett igati austada. Vett oli rangelt keelatud igal viisil rüvetada: sinna sülitada, urineerida, pesta poriseid saapaid „puhtas“ vees, mitte lombis jms. Keeldude rikkumine võis kaasta tuua nahahaiguse / lööbe nimega vezipagan, lõunavepslaste käsitluses ka voddanka (vene vodjanka) nimelise vesitõve. Haiguse ilmnemisel tuli haigestunul minna tagasi selle veekogu juurde, mille vastu ta oli eksinud, paluda veelt andestust ja visata vette leiba või soola.
Vepslaste tavadest seoses veevaldjatega
Karistada said kalamehed, kes unustasid enne võrkude sisselaskmist veeisandalt luba küsida või talle leiba ohverdada. Sellistes lugudes ilmus kalamehe paadi kõrvale hiiglaslik sammaldunud seljaga haug või tõusis veest veeisand ise, kes rebis võrgud puruks, ajas paadi ümber või hirmutas kalamehe poolsurnuks. Ühes tuntud loos lubab hädas kalamees veeisandale hea saagi eest midagi sellist, mida tal kodus veel ei ole – hiljem selgub, et kodus oli vahepeal sündinud laps.
Hooaja esimene tabatud kala lasti elusana tagasi vette või siis anti see kala esimesele vastutulijale või küla vaestele.
Uue kalapaadi esmakordsel vettelaskmisel asetati paadi põhja leiba ja soola, loeti õnnistussõnad ning piserdati paati püha veega, et veeisand alust tormis ümber ei ajaks.
Enne kevadist püügihooaega või kui võrgud õieti kala ei püüdnud, suitsutati neid kadakaokste, kirikust toodud viiruki või karukarvade suitsuga, et peletada eemale kuri silm või veevaldja pahameel. Ka seoti võrkude-mõrdade külge pihlakapuust riste, hõbemünte, leivakoorikuid või elavhõbedaga täidetud hanesulgi.
Kogenud kaluritel olid pärandiks saadud loitsud (puheged), mida loeti sosinal võrku vette lastes või õngesöödale puhudes.
Kui kalapüük pikka aega korda ei läinud, viskasid kalurid sügavasse hauakohta hõberaha, tubakat või keedetud muna, justkui ostes veeisandalt loa tema „karjast“ kalu püüda.
Teel järvele ja kalapüügi ajal oli keelatud öelda välja teatud loomade (nt jänese, rebase, karu, sea) nimesid ning mainida tabatud kalade arvu. Kui kalurile tuli teel vee äärde vastu naine (eriti tühjade ämbritega) või vaimulik, peeti seda halvaks endeks ning pöörduti sageli koju tagasi.
Veekogu ääres ja ka paadis on keelatud lärmamine, sõimlemine ja vandumine. Veevaldja võib karistuseks tekitada tormi, lõhkuda võrgud või inimese ka uputada.
Ujuma ei tohtinud minna ei keskpäeval ega südaööl, sest see segas veevaldjat. Ka ei tohtinud enam ujumas käia pärast eelijapäeva. Lugudes haaras reeglite rikkujat vee alt tõusnud pikkade juustega alasti vanamees või võttis nähtamatu käsi kinni ujuja jalgadest ja tõmbas ta põhja. Pääseda õnnestus vaid neil, kes jõudsid risti ette lüüa või kellele kaldal olijad õigel ajal appi jõudsid tulla. Pärast päikeseloojangut oli keelatud veekogus pesu loputada, sest „muidu tuli veemees välja ja hüüdis, et ei segataks tema õhtusööki“, teistsuguse põhjenduse järgi ei tohtinud siis vees solberdada ega vette kive visata sellepärast, et veeisand oli juba magama läinud.
Jutustustes muudab veeisand end sageli ahvatlevaks objektiks, et inimest vette meelitada. Näiteks ilmub ta kaldale kauni musta varsa või koerana või siis ujub vees mingi läikiva esemena. Kui inimene läheb looma silitama või eset haarama, tirib see ta sügavikku.
Kuna vesiveskid töötasid vee jõul, peeti veskikohti veeisanda otseseks valduseks. Muistendites räägitakse möldritest, kes pidid veeisandaga lepingu sõlmima ja talle igal aastal ohvreid tooma (nt musta kuke või seapõrsa), et vesi tammi ei lõhuks. Kui mölder ohvri unustas, peatas veeisand veskiratta või lõhkus paisu.
arctic-megapedia.com/en/blog/2024/02/07/mifologija-i-verovanija-vepsov/
vottovaara.ru/mifologiya-i-verovaniya-vepsov.html?ysclid=ls99g157sq399872094
November, 2026