Vepsa loitse veevaldjatele

Kužjärve tervitamine. Järv asus Nemža küla lähedal. Enne kalapüügi alustamist kalur tingimata tervitas järve: Zdorovo, Kuzjarvut! Anda kaloid!  (Tere, Kužjarv! Anna mulle kala!). Tervitusega kaasnes käe sirutamine vee poole ja käepigistuse imiteerimine. Vastuseks järgnes järve tervitus, mille lausus kalur endale ise: Zdorovo!

Ülaltoodu kirjeldab kaluri pöördumist isikustatud järve poole, mida ei esinda veel veeisanda kuvand. Sellist teretamisriitust võib vaadelda ka loitsuna, mille abil sooviti pälvida järve heatahtlikkus.

Irina Vinokurova monograafia „Календарные обычаи, обряды и праздники вепсов (конец XIX – начало XX в.)” (Peterburi, 1994, lk 26).

 

Veevaldja lepitamis- ja ohverdamisssõnad

Võrkude vette laskmisel või enne paati astumist visati vette leivapuru, pirukatükke või tubakat ja paluti: „Vedehine, järven izändäine, ota minun lahjaine, anda kalad täudeks verkoks, ala rebi verkoid, ala tule kodihe!“ (Eesti keeles: Veevaldjas, järve peremeheke, võta mu kingitus, anna kalu võrkude täiteks, ära rebi võrke, ära tule koju (järele)!”

Irina Vinokurova „Мифология вепсов: энциклопедия” (Petroskoi, 2015)

 

Püünise ja õnge loitsimine (puheg)

Seda lühikest vormelit lausuti sosinal ja puhuti peale, kui sööt konksu otsa pandi või mõrd vette lasti: Kala-emägaine, suret i pened, tulgat minun püudusehe, tartugat ongese!” (Eesti keeles: „Kala-emake, suured ja väikesed, tulge minu püünisesse, hakake õnge otsa!”)

Irina Vinokurova „Мифология вепсов: энциклопедия” (Petroskoi, 2015)

Tänu- ja lahkumissõnad pärast kalapüüki

Kuna usuti, et veeisand võib kadedusest kalurile järgneda või tema saagi tulvikus ära rikkuda, lasti osa kaladest vette tagasi ja öeldi lahkumissõnad: „Spasibo, järven izändäine, söi-jo sinä iče, a meile jäta völ!” (Eesti keeles: „Aitäh, järve isandake, söö-joo sa ise, aga meile jäta veel!”)

Irina Vinokurova „Мифология вепсов: энциклопедия” (Petroskoi, 2015)

Veeisandate lepitamine veest saadud haiguse korral

Veekogu solvamine (nt vette sülitamine, vandumine või pärast päikeseloojangut vee segamine) võis kaasa tuua haiguse. Tervendamiseks mindi koos teadjaga (tedai või noid) veekogu kaldale, viidi veeisandale leiba või münt ning paluti vee viha tagasi võtta: „Veden izändäine, veden emägäine, prostigat mindai, ottagat ičeze paha tagaze, a mindai pästkat tervheks!” (Eesti keeeles „Vee isandake, vee emandake, andestage mulle, võtke oma paha (haigus) tagasi, aga mind tehke terveks!”)

Irina Vinokurova. Обычаи, ритуалы и праздники в традиционной культуре вепсов. Петрозаводск, 2011

Vee võtmise ja ujumise kaitseloits

Enne jõkke või järve suplema minekut ning eriti öösel või varahommikul „puutumata” vee võtmisel paluti vee peremehelt ja perenaiselt luba, et veeisand inimest sügavusse ei tõmbaks: „Veden izänd, veden emäg, pästkat mindai vedhe, algat upotagat, algat pöl’gästutagat!” (Eesti keeles: „Vee isand, vee emand, laske mind vette, ärge uputage, ärge hirmutage!“)

Irina Vinokurova. Обычаи, ритуалы и праздники в традиционной культуре вепсов. Петрозаводск, 2011

Karja ja hobuste ujutamise loits

Kui talupoeg viis suvel hobused või karja jõkke ujuma ja pesema, pöördus ta veeisandate poole, et loomad vooluga kaasa ei läheks ega haigestuks: „Veden uk, veden emäg, kackat minun živatoid, varjoičkat pahaspäi!” (Eestik keeles:„Vee taat, vee emand, hoidke minu loomi, kaitske kurja eest!”)

Irina Vinokurova. Обычаи, ритуалы и праздники в традиционной культуре вепсов. Петрозаводск, 2011

Tormi ja tuule vaigistamise sõnad vee peal

Äänisjärvel või suurtel järvedel kalastades peeti äkilist tormi märgiks, et veeisand on kas vihane või peab pulmi. Tormi vaigistamiseks visati vette soola või leiba ja loeti lühike manamissõna: „Turzas-izänd, vedehine, tühjenda tūl’, tazota lainhed, pästä meid randha!” (Eesti keeles: „Turzas-isand, veevaldjas, vaigista tuul, tasanda lained, lase meid randa!”)

Irina Vinokurova. Обычаи, ритуалы и праздники в традиционной культуре вепсов. Петрозаводск, 2011

November, 2026

Vaata lisaks:

Vepsa veevaldjad