Kuhu jäi vaarao sõjavägi (pärimus; Loorits)

Ülged on meres, need pidid vaaro rahvas olema, need, mis uppusivad Punase merde. Ülged pidivad nende järeltulijad olema. ERA II 37, 280 (6) < Jõhvi khk., Voka v., Pühajõe küla, Kuusemäe t. - Rudolf Põldmäe < Anton Sillenbach, 86 a. (1931).

Aikalad oleva saanud neist sõjavaarudest, mis Punasemerre ära uppunu. Sellepärast aikalad püidvad kangesti inimesi, tahavad neid ära neelda. Aikaladel on ka jusku inimese kondid, kõik sel'laroots ja pää ja puha. Mina isi nägin, ku nooremast pärast väinameredes sõitsin. Ükskord omiti ai käis meil kaks ja pool päeva laeval järgi. Viimati meil akkas irm, et see ääd ei tähenda: tema nii kaua käiva, ku mõne kätte saava. Me pannime vanad püksid nööriga laeval järgi jqosma, seda ta ei puutunud, aga sis viskasime lihatüki õnge otses alla – nii kohe ku lõmpsti olli kallal ja ku sis akkas vintslema, õnge neelis alla! Poisid pannid tropid ümmer, tõmmasid tese tekki – sa mätanu küll, mõni seitse jalga olli jurakas! Sis poisid tapsid tese ära, köndid lõikasid väl'la – neist tehtava iluasju. Sis ma just uurisin, et on küll just ja just inimese luud. Ta on üldsi üks inimesest jäänu kala: oimutsed on ka eest pää juurest löhemad, tagant anna juurest pikemad – jusku päris käed ja jalad. ERA II 207, 700/1 (16) < Häädemeeste, Orajõe, Räägu küla - Marta Mäesalu < Mihkel Klein, 78 a. v. (1939).

Vaarao kala mu isa oli näind Talinas – olnud vee nõus – rinnust saadik naise moodi, aga kala sabaga. Ise nutnud, keegi põle osand ta kee1t. Siis toodud kaugelt laevaga mees, kes mõistnud vaarao keelt. Küsind, miks ta nutab. Vastand, et laps olla meres. Lastud siis lahti. – Ise olen kuulnud, kui vaarao hüüab, ikka „varao, varao!“ Selle järele kui vaarao hüüab, tuleb torm. Kurja ta kellegile ei tee. – Uppund vaarao sugu jäi merde. Pärnus 40 aastat tagasi nägin pilti: oli kollaste käharjuustega naine, mängis viiulitaolist pilli. Russalka olla nimi, elab meres, nähtud mere kalju peal istuvat. ERA II 70, 27 (7) < Kullamaa, Kolovere-Kalju v., Salutaguse k. < Märjamaa v. - A. Samet < Liisa Lobja, 61 a. v. (1934).

Sis kui virmalese' vehklese, sis varoni latse' ootva viimset päivä. Vaaroni latse', mis merde lätsiva, nee' pääpool inemine, käe küleh ja tagapool kala. Ku põhjavalo om väega verrev, sis vaaroni latse' vehklese Vereväh mereh. Aga Suureh mereh ka võtnuva laiva kinni. Maasila Peetre, nikolai-aegne soldat, tema ol'l meil lino rabamah, tema ütel, et: „Mina näi neid küllänt; neid ol'l suuri ja veikesi. Tuliva ümbre laiva ja võtiva kätega kinni: „Var'on'! Var'on'! Viimne? Viimne?“ Et kunas viimnepäiv tule. (Kordamisel ütles: Kas viimne? Kas viimne?). Kui ütelda: „Ei tiia“, sis ei ole lasknuva laivast vallale, nakanuva röökma. Ei ole tohtnu toda ütelda, et ei tiia. Aga kui ütelnu, et nüüdsama on viimnepäiv, sis olnuva rõõmsa', hüpanuva ja lännüvä minekit.“ ERA II 63, 26/7 (30) < Põlva, Karilatsi k. - R. Viidebaum (Viidalepp) < Ann Pilberg, s. 1858. (1939).

Ennemuiste, kui kuningas Varao israeli latsi takan aie nink selle reisi pääl oma suure sõaväega ärä uppu, jäiva mõne mere kaldale perrä, sest et naa mitte kõik ütekõrraga imelikust mereteest pagejile järgi minema es mahu. Nee näksiva sääl ajaviites hobesit vahetama, ja kui meri neide eest mineja veehauda maaha matt, sis jäivaki nema hobesevahetajis, kes selle ametiga ilmamaad pite rännäten omma pääd toitma nakasiva nink perastpoole henda mustlasis nimitivä, kelle sugu parhillaki mustitside vanembide ametist eläp – hobeste parsendamisest, käe pääle kaemisest. Ent nee, kes merde uppusiva, jäiva niisugutsis elukis, kellel pooleni kehäni inemise pää ja pale nink ka kõik muu inemislik olemine, ent tõine pool kogoni kalasugune, kellel lapik lahki handki perän kui kunagi kalal. Neid kutsutavat Vaarao-kallus. H I 8, 209 (1) Vastseliina - Jaan Sandra (1895).

Allikas: O. Loorits 1939. Endis-Eesti elu olu I, 108/10, 174.

August, 2023

Vaata lisaks: