Lest ja piimkala (Maldiivi muistend)

Lest ja piimkala, Maldiivi muistend. Kunagi said kokku piimkala (Chanos chanos, maldiivi bēngu) ja riffilest (Bothus mancus, maldiivi filōmaḍi; eestikeelne ametlik nimetus pikkuim-rombkala). See oli siis, kui lestal olid silmad veel mõlema külje peal nagu kõigil kaladel. Mõlemal kalal on palju peenikesi luid ja maldiivlased söövad neid hädapärselt vaid siis, kui tuune või muid suurkalu saada pole. Lest ja piimkala hakkasid omavahel hooplema, aga et neil muuga kiidelda polnud, siis uhkustati sellega, et neil on palju luid. Kumbki neist väitis, et temal on luid rohkem. Vaidlesid ja vaidlesid, kuni nägid vee peal kaluripaati. Kalad ujusid pinnale ja küsisid kalurilt, et kummal neist on rohkem luid. Mees mõtles mõnda aega ja teatas siis, et bēngul on üks luu rohkem. Piimkala ujus uhkelt eemale ja sellest ajast võib seda hõbedast kala näha rõõmsalt ujumas laguunides ja rannikujärvedes. Lest oli aga nõnda pettunud, et hakkas rifi juures nutma. Ta nuttis ja nuttis, kuni tema mõlemad silmad libisesid pea ühele küljele. Vaidluse kaotanuna ei tahtnud ta enam sugugi rõõmsalt ringi ujuda, vaid laskus mere põhjale ja proovis hästi märkamatuks muutuda. Ta häbeneb ennast siiamaani ja ei taha, et teda märgataks.

Allikad: Xavier Romero-Frias. Folk tales of the Maldives. 2012 ; diva-portal.org/smash/get/diva2:876644/FULLTEXT01.pdf

Juuni, 2023

Vaata lisaks:

Laevaõgija (pärlkala Maldiivi folklooris)
Vaalamees (Maldiivide folkloor)
Esimesed tuunid (Maldiivi folkloor)