jää

jää


Vesi tahkes agregaatolekus.

On olemas 9 jää kristallmodifikatsiooni (jää I, jää II jne) ja amorfne jää. Looduses on avastatud ainult jää I (harilik jää), muud modifikatsioonid tekivad suurte rõhkude toimel, on teistsuguste füüsikaliste omadustega ning tavalistes tingimustes ebapüsivad.

Hariliku jää tihedus t°-1 0°C juures on 917 kg/m3 (vee tihedus on 1000 kg/m3), seepärast ujub ta veepinnal ja takistab veekogude põhjani külmumist.

Hariliku jää sulamistemperatuur alaneb rõhu tõusmisega: kolmikpunktis (4,6 mm Hg) on sulamistemperatuur 0,0076° C, 760 mmHg juures definitsiooni järgi 0° C, kõrgematel rõhkudel alla 0° C. Harilik jää  on sulamistemperatuuril stabiilne rõhuni 2175 atmosfääri; kõrgematel rõhkudel tekivad jää modifikatsioonid, mis on veest tihedamad ja mille sulamistemperatuur seetõttu kasvab koos rõhuga. Jää on sulamistemperatuuri lähedal pehme ja kaldub plastselt deformeeruma. Madalamatel temperatuuridel on jää kõvem.

Normaalrõhul (1 atmosfäär) tekib puhtast veest jää, kui temperatuur langeb alla 0°C ja jää sulab, kui temperatuur tõuseb sellest kõrgemale.

Õhuke jääkiht on värvuseta ja läbipaistev, suur jääkogus sinakas, rohekas või piimjas (jääkristallide vahele jäänud õhumullide ja veetilkade tõttu).
Jääle on iseloomulik üsna suur voolavus, millega seltub liustike liikumine.
Maakeral on umbes 3x107 km3 jääd, sellest 98,95% moodustab liustikujää.

Kalamehed eristavad praktikas noort ja vana jääd, terasjääd, rüsijääd, “pulkas” jääd jne.


ENE, 4. kd
Vikipeedia, http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%A4%C3%A4
Kalale.ee KIK