Merejää

Merejää, merevee külmumisel moodustuv jää. Erineb füüsikaliste omaduste poolest (tihedus jm) mageveekogu pinnal moodustuvast jääst, samuti teistest jäävormidest (liustikud jm) soolase tekkimiskeskkonna poolest. Merejää põhivormid on kinnisjää ja ajujää. Merejää katab ~ 7% Maa pindalast, ~ 12% kogu maakera ookeanidest. Peamised paiknemisalad on Arktika ja Antarktika.

Merevesi hakkab soolasuse tõttu jäätuma keskmiselt −1,8 oC juures. Merejää ei ole pidev ühtlane mass: värvuse, vanuse, paksuse ja kuju poolest eristatakse üle 15 merejää tüübi. Merejää tihedust merepinnal hinnatakse pallides (1-10).

Üheaastane jää on tavaliselt paksem kui 30 cm, kuid pole veel üle elanud suvesulamist. Uueks merejääks nimetatakse jääd, mille paksus on vähem kui 10 cm. Paksenedes muutub see nooreks jääks, mille paksus on 10–30 cm. Noor jää jaotatakse kahte alamkategooriasse: halljää(10–15 cm) ja hall-valgejää (15–30 cm). Arktika meredes võib üheaastase merejää paksus olla kuni 2 m, Eesti merevetes kuni 1 m.

Mitmeaastasel jääl on kindlad tunnused, mis eristavad seda üheaastasest jääst. Esiteks on jääs rohkem õhuauke, mis on tingitud suvel toimunud sulamisest. Samuti on mitmeaastane jää tihkem. Erinevus on ka jää elektromagnetilistes omadustes, mis võimaldab teadlastel satelliitide abil eristada erineva vanusega jäävorme. Suurem osa mitmeaastasest jääst paikneb Arktika piirkonnas. Mitmeaastane jää paksus on 2–4 m.

Merejää moodustumine. Ookeanivee külmudes tekivad väikesed nõeljad 3-4 mm läbimõõduga jääkristallid. Kuna soolalahus ei külmu, pressivad jääkristallid enamiku soolast endast välja ning seetõttu koosneb merejää peaaegu täielikult magedast veest. Arktika kohal olev merejää nii mage, et seda on sulatatuna võimalik juua.

Rahuliku kliimaga vetes moodustavad merejääkristallid õhukesed, siledad jääpangad. Nende pankade kokkusulandumisel tekib uus jäämoodustis – nilas. Alguses on nilas väga õhuke ja tumedat värvi, paksenedes muutub värvus heledamaks. Tuulte ja lainete mõjul liiguvad nilase pangad teineteise peale, paksendades jääkihti. Lõpuks pakseneb jää sellise staadiumini, kus see on küllalt stabiilses olekus ning ei lagune enam kergelt laiali, jääkihi põhi jääb üldiselt siledaks. Seda nimetatakse tahkunud jääks. Jääkristallid on nüüd pikad ja vertikaalsed, sest need kasvavad palju aeglasemalt kui esimese staadiumi jääkristallid.


Üheaastane merejää Arktikas, esiplaanil nilas

Karmima kliimaga vetes moodustavad jääkristallid ümmargused lörtsitaolised ringid, mida nimetatakse ketasjääks. Silmatorkav füüsiline omadus on ketaste üleskeeratud ääred, mida põhjustab nende omavaheline kokkupõrkamine. Kui merelained on piisavalt tugevad, liiguvad kettad üksteise peale. Kui jää on küllalt paks, hakkavad pinnale tekkima vallid, mis omakorda suurendavad üldist paksust (Arktikas võivad vallid tõusta kuni 20 m kõrguseks). Lõpuks ketasjääpangad ühinevad, moodustades tahkunud jäämassi. Erinevalt rahuliku kliimaga moodustunud tahkunud jääst on sellise jäämassi põhi krobeline


Ketasjää

Merejää aitab hoida polaarset kliimat jahedana. Globaalse soojenemise tõttu on igal aastal merejää kogupind vähenemas. See seab ohtu paljud loomaliigid ja ökosüsteemi. Jääproovide alusel on teada, et jää taganemine algas 20. sajandi algusaastatel, kuid eriti kiire ning laia ulatusega sulamine on alanud viimase 50 aasta jooksul. Satelliitidega hakati jääd jälgima alates 1979 ning see on üks kindlamaid viise mõõta merejää sulamist. 2007 oli polaarregioonide jääkate vaid 50% sellest, mis 1950.–1970. aastatel, kattes vaid 29% Põhja-Jäämerest. Kõige madalamad jääkihi tulemused on aastast 2013, kui merejää kattis vaid 24% Põhja-Jäämerest. Ennustuste kohaselt võib aastaks 2020 suveperioodil merejää täielikult sulada.

Oktoober, 2018

Vaata lisaks:

Merevesi
Nilas
Lahvandus
Kinnisjää
Ajujää (triivjää)
Jää
Kalale.ee KIK