Angerjasöömise ajaloost

Julius Caesari triumfide auks korraldatud pidusöökidel kanti lauale 6000 angerjat. Need pärinesid kalatiikidest: Roomas toideti angerjaid muu hulgas ka langenud gladiaatoritega.

Paavst Martinus IV, kellest sai gardi vrdkuju ja kes Dante Prgussaadetakse gimise eest puhastustulle, suri 1281. aastal khutüüfusesse, kuid rahvasuus oli surma phjuseks ülemäärane maiustamine Bolsena järve angerjatega, kes maitsesid talle hautatuna Verniccua veinis. Üks tema hauakirju klab nii – rmustavad angerjad, sest siin on surnud see, kes surma ajas neid.

Hullupööra armastas veteasukaid, eriti aga angerjapirukat, Saksa-Rooma keiser Karl V (16. saj).

17. sajandil kiitis angerjat taevani ngitseja täieliku käsiraamatuautor Izaak Walton, kelle meelisretsept oli selline: Esiteks pese teda vee ja soolaga, siis tmba ta nahk maha allapoole pärakut ehk naba ja mitte kaugemale; seejärel vta ta sisikond välja nii puhtalt, kui saad, aga ära pese teda; edasi tee temasse noaga kolm-neli sisseliget ning pane tema makku ja neisse sisseligetesse maitsetaimi, an¹oovis ning väike riivitud vi peeneks hakitud, värske vi ja soolaga segatud muskaatpähkel. Kui see tehtud, tmba nahk jälle kuni peani, mis tuleb maha ligata, et saaksid angerja naha kokku siduda sel kohal, kus enne oli pea, ja side peab hoidma kogu vedeliku naha sees. Järgmiseks seo ta paela vi pakkenööriga praevarda külge, küpseta teda soolveega kastes aegamööda, kuni nahk katkeb, edasi kasta sulaviga. Kui angerjas on küllalt küps, siis olgu kastmeks see, mis pandi tema makku ja mis temast nrgub.

Inglismaal ja suurel osal Mandri-Euroopast oli angerjas sajandeid rahva tavapäraseks toiduks. Victoria-aegne reverend David Badham kireldab seda nii: “London [...] aurab ja kubiseb hautatud ja elusatest angerjatest; kuhu tänavale sa ka ei pööra, kikjal pakutakse kuuma angerjat paljude aromaatsete vürtsidega, mis teevad selle niigi maitsva toidupala veelgi nauditavamaks [...]. Poole penni eest vib iga inimene saada khutäieks kuus-seitse pikka angerjatükki ja loputada need alla smu sama kala kleepuva keeduleemega.Üks eripärane anglosaksi küpsetusviis on olnud spitch-cocking (ehkspatch-cocing): värske angerjas ligatakse pikuti lhki, eemaldatakse selgroog, seejärel pannakse kaks poolt kokku ning asetatakse kuumuseallika kohale vi alla. See sarnaneb mneti jaapanlaste kabayakiga.Traditsiooniline Londoni toit on angerjatarretis (jellied eels)

Angerjas oli/on hinnatud ka prantsuse köögis. 17. sajandi kokaraamat Le Cuisinier Francais toob ära rea angerjaretsepte, sealhulgas konjakis ja valges veinis hautatud angerjas merlangi- ja seenetäidisega, angerjas valges kalakastmes, angerjas vähikeeduleemega ning viilutatud ja an¹oovisefileega pikitud angerjas.

Belgias on maitsetaimede ja spinatiga keedetud angerjas rahvusroa staatuses. Selle nimeks on anguille vert e roheline angerjas, mida pakutakse nii kuuma kui ka külmana.

Kui Euroopat silmas pidada, siis süüakse tänapäeval kige rohkem angerjat Hollandis ja Saksamaal: Berliinis pakutakse angerjat kui rahvustoitu krvuti seajalgade ja hapukapsastega.

Phjamaades on ajalooliselt olnud suhtumine angerjasse trjuv, kuid Rootsist on siiski teada paar eripärast retsepti. Üks neist on leangerjas, halmad l, kuumas ahjus lgede peal portsjonitena küpsetatud angerjas - angerjatükid pandi seisma püsti, et kärssavate lgede ving lahtiligatud khu kaudu paremini külge hakkaks. Teine on luad l, kadakaokste kohal koos nahaga kuumsuitsutatud ja samas röstitud angerjas.

Eesti maarahva hulgas oli angerja söömisega kuni 20 sajandini asi vastuoluline: tema söömist tuli küll ette, kuid üldise hoiaku phjal oli angerjas rüve. Osaliselt phjustas niisugust suhtumist angerja sarnasus maoga, osalt tema vere mürgisus, osalt sai see aga tuge Vanast Testamendist, milles Mooses keelab süüa veeolendeid, kel pole soomuseid vi uimi ning angerjas arvati (ekslikult) sääraste hulka. Lossides ja linnades maitses angerjas härrasrahvale küll, mistap maarahvas nimetas teda poolhalvustavalt ka sakste kalaks. Rannamehe ja seejärel kogu maarahva pani angerjat vuhtima tärkav kapitalismus, turg. Angerjat ostsid korraliku hinnaga kalamehelt linnasaksad ja vahendajad, müüdavat ”ussi” hakati ka ise maitsema ning leiti ta hea olevat. 20. saj keskel muutus angerjas Eestis delikatesskalaks, keda hinnati krgelt, pandi pidulauale ja kingiti külalistele. Peamisteks valmistusviisideks said suitsutamine ja marineerimine.


Allikas: T. Fort. Angerjaraamat.






Vaata lisaks:

unagi
Anago
angerjas jaapani köögis
Kalale.ee KIK