Angerjasöömise ajaloost

Julius Caesari triumfide auks korraldatud pidusöökidel kanti lauale 6000 angerjat. Need pärinesid kalatiikidest: Roomas toideti angerjaid muu hulgas ka langenud gladiaatoritega.

Paavst Martinus IV, kellest sai õgardi võrdkuju ja kes Dante Põrgussaadetakse õgimise eest puhastustulle, suri 1281. aastal kõhutüüfusesse, kuid rahvasuus oli surma põhjuseks ülemäärane maiustamine Bolsena järve angerjatega, kes maitsesid talle hautatuna Verniccua veinis. Üks tema hauakirju kõlab nii – rõõmustavad angerjad, sest siin on surnud see, kes surma ajas neid.

Hullupööra armastas veteasukaid, eriti aga angerjapirukat, Saksa-Rooma keiser Karl V (16. saj).

17. sajandil kiitis angerjat taevani Õngitseja täieliku käsiraamatuautor Izaak Walton, kelle meelisretsept oli selline: Esiteks pese teda vee ja soolaga, siis tõmba ta nahk maha allapoole pärakut ehk naba ja mitte kaugemale; seejärel võta ta sisikond välja nii puhtalt, kui saad, aga ära pese teda; edasi tee temasse noaga kolm-neli sisselõiget ning pane tema makku ja neisse sisselõigetesse maitsetaimi, an¹oovis ning väike riivitud või peeneks hakitud, värske või ja soolaga segatud muskaatpähkel. Kui see tehtud, tõmba nahk jälle kuni peani, mis tuleb maha lõigata, et saaksid angerja naha kokku siduda sel kohal, kus enne oli pea, ja side peab hoidma kogu vedeliku naha sees. Järgmiseks seo ta paela või pakkenööriga praevarda külge, küpseta teda soolveega kastes aegamööda, kuni nahk katkeb, edasi kasta sulavõiga. Kui angerjas on küllalt küps, siis olgu kastmeks see, mis pandi tema makku ja mis temast nõrgub.

Inglismaal ja suurel osal Mandri-Euroopast oli angerjas sajandeid rahva tavapäraseks toiduks. Victoria-aegne reverend David Badham kireldab seda nii: “London [...] aurab ja kubiseb hautatud ja elusatest angerjatest; kuhu tänavale sa ka ei pööra, kõikjal pakutakse kuuma angerjat paljude aromaatsete vürtsidega, mis teevad selle niigi maitsva toidupala veelgi nauditavamaks [...]. Poole penni eest võib iga inimene saada kõhutäieks kuus-seitse pikka angerjatükki ja loputada need alla sõõmu sama kala kleepuva keeduleemega. Üks eripärane anglosaksi küpsetusviis on olnud spitch-cocking (ehkspatch-cocing): värske angerjas lõigatakse pikuti lõhki, eemaldatakse selgroog, seejärel pannakse kaks poolt kokku ning asetatakse kuumuseallika kohale või alla. See sarnaneb mõneti jaapanlaste kabayakigaTraditsiooniline Londoni toit on angerjatarretis (jellied eels)

Angerjas oli/on hinnatud ka prantsuse köögis. 17. sajandi kokaraamat Le Cuisinier Francais toob ära rea angerjaretsepte, sealhulgas konjakis ja valges veinis hautatud angerjas merlangi- ja seenetäidisega, angerjas valges kalakastmes, angerjas vähikeeduleemega ning viilutatud ja an¹oovisefileega pikitud angerjas.

Belgias on maitsetaimede ja spinatiga keedetud angerjas rahvusroa staatuses. Selle nimeks on anguille vert e roheline angerjas, mida pakutakse nii kuuma kui ka külmana.

Kui Euroopat silmas pidada, siis süüakse tänapäeval kõige rohkem angerjat Hollandis ja Saksamaal: Berliinis pakutakse angerjat kui rahvustoitu kõrvuti seajalgade ja hapukapsastega.

Põhjamaades on ajalooliselt olnud suhtumine angerjasse tõrjuv, kuid Rootsist on siiski teada paar eripärast retsepti. Üks neist on õleangerjas, halmad ål, kuumas ahjus õlgede peal portsjonitena küpsetatud angerjas - angerjatükid pandi seisma püsti, et kärssavate õlgede ving lahtilõigatud kõhu kaudu paremini külge hakkaks. Teine on luad ål, kadakaokste kohal koos nahaga kuumsuitsutatud ja samas röstitud angerjas.

Eesti maarahva hulgas oli angerja söömisega kuni 20 sajandini asi vastuoluline: tema söömist tuli küll ette, kuid üldise hoiaku põhjal oli angerjas rüve. Osaliselt põhjustas niisugust suhtumist angerja sarnasus maoga, osalt tema vere mürgisus, osalt sai see aga tuge Vanast Testamendist, milles Mooses keelab süüa veeolendeid, kel pole soomuseid või uimi ning angerjas arvati (ekslikult) sääraste hulka. Lossides ja linnades maitses angerjas härrasrahvale küll, mistap maarahvas nimetas teda poolhalvustavalt ka sakste kalaks. Rannamehe ja seejärel kogu maarahva pani angerjat vuhtima tärkav kapitalismus, turg. Angerjat ostsid korraliku hinnaga kalamehelt linnasaksad ja vahendajad, müüdavat ”ussi” hakati ka ise maitsema ning leiti ta hea olevat. 20. saj keskel muutus angerjas Eestis delikatesskalaks, keda hinnati kõrgelt, pandi pidulauale ja kingiti külalistele. Peamisteks valmistusviisideks said suitsutamine ja marineerimine.


Allikas: T. Fort. Angerjaraamat.






Vaata lisaks:

Unagi
Anago
Angerjas jaapani köögis
Kalale.ee KIK