Ahven (Perca fluviatilis)

Ahven ehk harilik ahven ehk euroopa ahven (Perca fluviatilis

[Inglise k - perch; prantsuse k – perche franche; saksa k – Barsch, Flussbarsch, Kretzer, Egli; hispaania k – perca; itaalia k – persico reale; hollandi k – baars; soome k -  ahven; rootsi k - aborre; taani k – aborre; norra k – abbor; vene k -  oкунь; leedu k - e¹erys; läti k - asaris]

Eesti keeles ka ahmenahvenas, ahves, ahun, ahnes, kriiska, kurt, muks, näss, poks, sininina, soldat, vops, ämmatapja




 Ahvenlaste sugukonda (Percidae) ahvena perekonda (Perca) kuuluv röövkala.

Kirjeldus. Ahven on ilus ja ereda värvusega kala. Keha jässakas, külgedelt lamenenud, kõige kõrgem esimese seljauime kohal. Pealagi ja selg oliiv- või mustjasrohelised, küljed heledamad, 5-8 tumeda püstvöödiga, kõht valkjas või hõbedane. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Kaks seljauime, neist esimene teravate ogakiirtega, teine peamiselt pehmete kiirtega. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on oranzhid ja suhteliselt suured. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume.

Levik. Ahven on levinud kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaar, Itaalia, Island, Ðotimaa ja Norra), Taga-Kaukaasias ning Põhja-Aasias. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas ja Kolõma jõest ida pool. Ta elab erisugustes mage- ja riimveelistes veekogudes. 


Eestis on ahven tavaline kala, keda püütakse ka töönduslikult.
Eesti järvedes on ahven koos haugiga kõige levinum kalaliik (mõlemad asustavad 92% uuritud järvi), samuti elab ahven peaaegu pooltes vooluveekogudes ja kõikjal rannikumeres (arvukamalt Väinameres). Mõnedes metsa- ja soojärvedes on ahven ainuke kalaliik.

Eluviis ja toitumine. Ahven moodustab suurtes veekogudes (Peipsis) harilikult kaks vormi: rohuahven ehk rooahven ehk litoriaalahven, kes elab kalda ääres, ja suur järveahven ehk avaveeahven ehk pelaagiline ahven. Rohuahven kasvab aeglasemalt ja on väiksem. Põhiosa tema toidust moodustavad zooplankton ja putukavastsed. Järveahven kasvab kiiremini ja suuremaks, mitte niivõrd pikemaks kui laiemaks ja paksemaks, mistõttu tundub küürakana. Järveahvena põhitoiduks on tint, kiisk, särg ja liigikaaslaste noorjärgud.
Ahvenad võivad moodustada suuri, suhteliselt suuri kogumeid, milles kalad on üsna harvalt, üksteisest 0,3-0,5 m kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema. Suurematel veekogudel kalastades ongi kalameeste eesmärgiks leida üles, kus paikneb ahvenaparv.

Esimesel ja osalt teiselgi eluaastal toiduks zooplankton, ehkki juba varases maimueas (L 2-3 cm) võib haarata teiste kalade (esmajoones särje ja liigikaaslaste) vastseid. Zoobentost sööb suhteliselt vähe (seda teeb peamiselt litoraaliahven). Röövtoidule üleminek harilikult teisel-kolmandal eluaastal (L 10-15 cm). Saakkalu võib püüda nii varitsedes (üksikult tegutsedes) kui jälitades (siis peetakse jahti parves, kollektiivselt).
Sisevetes on peamised saakkalad väiksemad ahvenad ise, kiisk ja särg, suurjärvedes ka tint, rannikumeres lisaks veel räimemaimud, ogalik, luukarits, mudilad ja teised arvukamad ning kergemini kättesaadavad kalad. Meie kaladest on ahven kahtlemata suurim kannibal, liigikaaslased on sageli põhitoiduks. Saakkalad enamasti 5-8 cm pikkused (L). Väiksem ahven (L kuni 13-15 cm) võib olla ka marjasöödik, ehkki hoopis vähemal määral kui kiisk.
Toitub aasta läbi, kõige agaramalt suvel, talvel üsna loiult.

Kasv ja vanus. Kasvab meie teiste kaladega võrreldes aeglasevõitu: aastased enamasti 6-7 cm pikkused (L) ja 2-3 g raskused, kolmeaastased 14-15 cm ja 28-37 g, viieaastased 19-20 cm ja 80-110 g, seitsmeaastased 24-26 cm ja 170-240 g, kümneaastased 31-33 cm ja 400-510 g, viieteistaastased 37-40 cm ja 700-920 g. Emased kasvavad isastest kiiremini ja elavad neist kauem.
Eesti vetes kasvab kõige kiiremini Peipsi järves: viieaastaste pelagiaaliahvenate kaal 250-300 g, ent samavanuste litoraaliahvenate oma vaid 100-120 g.

Eesti rekordid: 2,8 kg (Peipsi, 1964); 18 aastat, l  44 cm, 2,2 kg (Rõuge Suurjärv Võrumaal, 1961). 
Maailmarekordid: 3,6 kg (Soome, 1941); 28 aastat (Rootsi).

Sigimine. Eestis saavad emased suguküpseks keskmiselt 3-5-aastaselt (L 14-21 cm), isased aasta nooremalt (9-17 cm). Kudemine algab mõni päev pärast jääminekut, tavaliselt aprilli lõpul (vee tº 6-8 ºC juures), litoraaliahvenal pelagiaaliahvenast väheke varem, kestab harilikult 3-4 nädalat, lõpeb mai keskel. Küpsed 1,3-1,6 mm-se läbimõõduga helekollased marjaterad väljutatakse meie teiste kalade omadega võrreldes ainulaadselt – pika võrkja seintega toruja marjalindina, mis kinnitub kõiksuguste vees olevate esemete (kivide, okste, rampade, kuhjalavade, isegi seisevpüüniste, tugevamate veetaimede jne.) külge, jäädes vette hõljuma. Sel kombel saab ahven sugu jätkata ka niisugustes mudase põhjaga soojärvedes, kus teistel kaladel puuduvad kudemistingimused. 



Ahvenat aitavad levitada ka veelinnud, viies oma jalgade külge takerdunud marjalindid teistest veekogudest täiesti eraldatud umbjärvekestesse ja tiikidesse.
Absoluutne viljakus tavaliselt 10 000-120 000 marjatera, suhteline viljakus 150-200 marjatera. Haudeaeg reeglina 2-3 nädalat, kooruvad 5-7 mm pikkused (L) vastsed hästi arenenud, väikese rebukotiga, vajavad vaid paaripäevast kosumisaega põhjas, siis kogunevad parvedesse, asuvad toitu otsima.

Väljapüük aastatel 2000-2012 vahemikus 21 527- 28 884 tonni, millest põhiosa püüavad Venemaa ja Soome.
Ahvenat on hakatud viljelema ka kalakasvatustes: nt 2012 a kasvatati 435 tonni (Prantsusmaa, Tshehhi jt)

Ahvena väljapüük Eestis kutseliste kalurite poolt aastal 2012 oli 1623,49 tonni. Võrdluseks: aastatel 1930-1938 püüdsid Eesti kalurid aastas ahvenat 357,9—996,9 tonni.1

Energeetiline toiteväärtus 84 kcal/100 g, rasvasus 1,7%, valke 17,1%

Allikad:'
1 Eesti Kalandus. 1939, lk 102
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/PERFLU2.htm
N.Mikelsaar, Eesti NSV kalad, 1984
E.Pihu, A.Turovski, Eesti mageveekalad, 2001

Vaata lisaks:

Ahvenad (Perca)
ahven pärimuses
ahvenlased (Percidae)
Ahvenalised (Perciformes)
Kalale.ee KIK