Atlandi tuur (Acipenser oxyrinchus)

Atlandi tuur (Acipenser oxyrinchus) on kalaliik tuuraliste (Acipenseriformes) seltsi tuurlaste (Acipenseridae) sugukonna perekonnast tuur (Acipenser).

Varasemalt on atlandi tuuraks nimetatud valdavalt kalaliiki Acipenser sturio, kes Kalapeedias on on esitatud kui euroopa tuur

Inglise k – Atlantic sturgeon (FAO), American Atlantic sturgeon,  Baltic sturgeon; prantuse k - Esturgeon noir (AFS), Esturgeon noir d'Amérique; saksa k – Atlantischer Stör, Baltisher Stör; soome k – Sinisampi; taani k – Vestatlantisk stør, vene k – Aтлантический осетр. 
(Atlandi tuura tähistavad sisuliselt ka kõik need nimetused erinevates keeltes, mis on seni olnud seotud Acipenser sturioga (euroopa tuuraga), kuid viitavad tema elutsemisele Läänemeres, nt vene kalakirjanduses kasutatud saksa ehk saksamaa tuur.) 

Eesti keeles ka sambsammakalatöörtüürakalatüüras.



Loendatavad põhitunnused. Kiiri seljaauimes 30-46, rinnauimes 36-45, kõhuuimes 26-30(34), pärakuuimes 22-32; luukilpe seljareas 9-13(15), küljeridades 24-36(40), kõhuridades 9-13; lõpusepiisid 18-25.

Kirjeldus. Tuura pisikestesse, messingkollase vikerkestaga ja õige pisut ovaalsetesse silmadesse vaatab peeglist vastu erakordse välimusega oliivhalli, roheka või määrdunud kollase seljaga iidsete vete valitseja. Tema selja tume toon muutub külgedel sinkjashõbedaseks ning kõhu all lõpuks hallikasvalgeks.

Tavapäraseid kala kehakatteid – soomuseid – tuurade seljast otsida ei tasu. Tuurad on nimelt sedavõrd vanapärased olendid, et 200 miljonit aastat tagasi (Juura ja Kriidi ajastul), mil nad maailmameres välja kujunesid, polnud luiseid soomused evolutsiooniliselt veel tekkida jõudnudki. Nii katavadki tuurade piklikku keret viis rida radiaalmustriga luukilpe, mis muudavad selle näiliselt viietahuliseks. Selja- ja küljekilbiridade vahel leidub hulgaliselt väikseid rombikujulisi luiseid naaste. Just nende viimaste kuju järgi eristataksegi atlandi tuura kõigist teistest, Eesti vetesse kas sattunud, asustatud või kasvandustest põgenenud tuurlastest – vene- ja siberi tuurast, besterist jt, kellel, tõsi küll, esinevad samuti plaatidevahelised naastud, terakesed või tähekujulised plaadikesed, mis pole aga kunagi rombikujulised. Ka tuurade pead katavad sõmerapinnalised, tihedalt üksteise vastu liibuvad luuplaadikesed. Vanuse/suuruse kasvuga hakkavad tuurade nahka katvad luukilbid lamenduma ja nende paiknemine kehal muutub hõredamaks.

Tuura lamenenud pea tipneb teravalt väljavenitatud ninamikuga – nokisega. Pea alaküljel paikneb nii suure kala kohta lausa karikatuurselt väike ja keha pikiteljega ristiasetsev väljasopistatav suu. Nokise tipu ja suu vahelt leiame kõigil tuurlastel neli poist. Atlandi tuural on nad siledad ega ulatu ei ninamiku tipuni ega suuni. Atlandi tuura alahuule keskel on katkestus. Mida vanemaks tuur saab, seda lühemaks muutub kehaga võrreldes nokis. Kuni kolmekuistel noortel tuuradel esinevad suus hambad, mis oma kujult meenutavad veidi haide hambaid, kuid koosnevad sarnaselt sõõrsuudega (jõe- ja oja-silm) sarvainest. Kõik suguküpsed tuurad on aga hambutud.

Tuura keha lõpeb erihõlmalise sabaga, st sabauime ülemine sagar on alumisest oluliselt pikem. Tähelepanelikule vaatajale hakkab silma veel ka see, et selja-, päraku- ja kõhuuimed paiknevad kaugel keha tagaosas. Atlandi tuura paaritutel uimedel esinevad fulkrumid, mis kujutavad endast ogakiiretaolisi luulisi moodustisi uimede esiservas.

Maximaalne pikkus kuni 403 cm (tavaline 250 cm), mass kuni 320 kg. Maximaalne fikseeritud eluiga 60 aastat.

Levik, seisund. 
Euroopa vetes haruldane, äärmiselt ohustatud seisundis kalaliik.  
Läänemeres muutus haruldaseks 19. sajandi 40-ndaist aastaist. Laadoga järves arvatakse olevat esinenud selle tuura järvevorm, väga harva olevat läinud ka Valgesse merre. Euroopas on Atlandi tuura koelmud on jõgede tõkestamise, reostuse ja ülepüügi tõttu suures osas hävinud.     
Lääne-Atlandis Põhja-Ameerika idarannikul elujõuline. 
 

Sigimine. Emased saavad suguküpseks 8-14-aastaselt (üle 1,2 m pikkusena), isased 7-9(11)-aastaselt (üle 1 m pikkusena). Emane koeb 0,2-5,7 milj. 2-3 mm-se läbimõõduga mustjat või pruunikat marjatera (Eestis püütud suurimate emastuurade absoluutne viljakus oli 1,4-1,5 milj.), suhteline viljakus 12-34 marjatera. Kudema rändab kiirevoolulistesse jõgedesse. Koeb suve alguses vaiksemas kohas kruusapõhjale ja pöördub merre tagasi. Mari haudub 3-14 päeva vastavalt 22 ja 8 ºC juures, vastsed kooruvad 9-11 mm pikkustena. Noored on jões kuni kolm aastat ja laskuvad siis merre. 

Toitumine. Põhitoiduks bentilised selgrootud (limused, kirpvähilised, kakandilised jt.) ja kalad.

Allikad:
atlandi tuur fishbase's
atlandi tuur Helcomi red listi'il
Loomade Elu, 7. kd Kalad, Tallinn 1979
N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006
L. Järv. Meie vete kalu. Atlandi tuur. Ajakiri Kalastaja nr 46; http://ajakiri.kalastaja.ee/?1,46,1102

Vaata lisaks:

Euroopa tuur ehk harilik tuur (Acipenser sturio)
Atlandi tuur Eestis
Atlandi tuur liiginimena
Tuurlased (Acipenseridae)
Tuuralised (Acipenseriformes)
Kalale.ee KIK