Ühepäevik (kiilkärbes, ühepäeviku vastne)

Harilik ühepäevik (Ephemera vulgata)

Ühepäevikulised (Ephemeroptera) kuuluvad koos kiilidega ürgtiibsete rühma. Nagu kiilid, ei saa ka ühepäevikud oma tiibu koku voltida, vaid hoiavad neid puhkeolekus seljal vastamisi. Maailmas tuntakse ühepäevikulisi umbes 2500 liiki, Eestis 50 ümber. 

Valmikute eluiga ulatub vaid mõnest tunnist paari ööpäevani. Kevadel toimub valmikute massiline väljalend: sel ajal nad ei toitu, üksnes pulmlevad; veekogude kohal on neid siis väga suurel arvul ja neid kukub rohkelt vette. Isased loomad koonduvad sageli kümnetest tuhandetest isenditest koosnevatesse parvedesse ja hõljuvad üles-alla, minnes sageli kuni 10 meetri kõrgusele ja liueldes sealt jälle alla. Emased ootavad sellal kuskil taimestikus. Kui emane loom otsustab lõpuks lendu tõusta, katsuvad isased otsekohe tema alla lennata ja pikkade eesjalgadega tema külge haakuda. Isane haarab emase tiibade alusest kinni. Näpitsakujuliste sugujalgade abil haaratakse emase tagakehast. Kopulatsioon kestab mõnest sekundist kümne minutini, sõltuvalt liigist. Pärast paaritumist surevad isased kohe.

Pärast viljastamist lendab emane ühepäevikuline umbes meetri kõrgusel üle vee, heites munad, mõnedel juhtudel ka vastsed vette või kastavad tagakeha tipu vette, nii et kleepuvad munad sealt lahti tulevad. Tugeva vooluga kohtades laskuvad emased loomad vee alla ja kleebivad munad igasuguste veealuste esemete külge. Pärast munemist ühepäevikulised surevad.

Kaladele on valmikud eriliseks maiustuseks ning ühepäeviku väljalennu ajal nad muust õieti ei toitugi. Õngemees saab sellel ajal kalastada üksnes ühepäevikut söödaks kasutades.

Nii õhust kui ka veepinnalt (paigust, kuhu vool neid kokku kannab) saab ühepäevikud püüda kahvaga. Konksule sätitakse ühepäevik saba poolt ja teravik tuuakse välja rindmiku juures. Järgmisel päeval aga hukkunud ühepäevikud enam söödaks ei kõlba.

Kui valmikute eluiga kestab vaid mõne tunni, siis vastsed elavad vees 2–3 aastat, vahetades selle aja jooksul paarikümnel korral kesta. Viimane vastsejärk – eelvalmik ehk neidis – ronib veest välja ning tõuseb lendu, et mõne minuti pärast uuesti kestuda, nüüd juba päris suguküpseks valmikuks.

Kaldapäeviklase vastne

Vastsetel (nagu valmikutelgi) on sale keha, mis lõpeb kolme pika peenikese sabaniidiga, pikkust kuni 3 cm.

Ühepäeviku vastne elab mudas, eelistades savisemat põhja,  ta on porikarva. 

Madalamast veest saab neid labidaga, sügavamast kopaga muda välja tõstes. Muda murendatakse ja vastsed nopitakse purki, kus neid säilitatakse sagedasti vahetatavas vees või ka sambla ja saepuruga jahedas paigas. 

Konksule sätitakse vastseid torgates teravikku vastsesse nii rindmiku poolt kui ka tagantpoolt. Venekeelsed kalamehed tunnevad neid ka pederastikeste (pidarastiki) nime all. Kaladele mekivad esmajoones mudapäeviku, tiigipäeviku, ojapäeviku ja ühepäeviku vastsed.

Vt Ühepäevikud Eestis (loend)

Allikad:

http://et.wikipedia.org/wiki/Ühepäevikulised

V.Kor¾ets, Õngitsemine. Tln., 2003