Merisarvikud (Mobula)

Merisarvikud (Mobula), kõhrkalade perekond kotkasrailiste (Myliobatiformes) seltsist: võib olla paigutatud kotkasrailaste (Myliobatidae) sugukonna alamsugukonda Mobulinae või sugukonda merisarviklased (Mobulidae). (Alam)sugukonna ainus perekond: sellesse kuuluvad alates 2017. a ka liigid (2 liiki), keda varem käsitleti perekonnana sarvikraid (Manta).

Ainsad selgroogsed loomad, kellel on 3 paari toimivaid jäsemeid. Okeanodroomsed, kõikide ookeanide troopilistes ja subtroopilistes vetes. Toitumisviisilt filtreerijad, toituvad zooplanktonist ja pisikaladest. Munastsünnitajad. Võimelised sooritama hüppeid vee kohale. Rinnauimed on tiibade kujulised, peaga kokku kasvanud, ja moodustavad rombikujulise kehaketta. Rinnauimede esiosa on muundunud nn peauimedeks, mis asuvad laia ja lameda ninamiku servadel. Silmade taga hingatsid. Suu asub keha kõhupoolel, samuti sõõrmed ja 5 paari lõpusepilusid. Sabavarrel astel.

On teada juhtumeid, mil merisarvikud on heitnud ennast selgusetutel põhjustel randades maapinnale.

Perekonda kuulub 11 liiki (FishBase, 2019):

Mobula alfredi (J. L. G. Krefft, 1868) (reef manta ray) – Alfredi sarvikrai. Varasemalt Manta alfredi. Levinud laialdaselt , kuid ebaühtlaselt Vaikses, India ja Atlandi ookeanis. India ookeani lääneosas Siinai poolsaarest ja Punasest merest LAV-ini, idaosas Taist Austraaliani. Suured koondised paiguti Hawai ja Maldiivide vetes, samuti Prantsuse Polüneesia, Fidži, Indoneesia, Mosambiigi, Mikroneesia ja Filipiinide vetes. Atlandi põhjaosas Kanaaride ja Roheneemesaarte juures. Mereveeline, bentopelaagiline, sügavustel 1-120 m. Ketta laius kuni 550 cm (tavaliselt 3-3,5 m). Eluiga kuni 31 a. Saba pikem kui kehaketas. Suu väga lai ja asub pea serval, mitte all nagu teistel merisarvikutel. Iseloomulikud on peauimed, mis ujudes keerduvad „sarvedeks“, toitumisel suunavad zooplanktonit kala suhu. Pealt tumehall, tumepruun või must, pea piirkonnas heledamad alad. Iga isendi värving on ainulaadne. Sünnitab 1 järglase. Teeb enam kui 500 km pikkusi rändeid, läbides ööpäevaga kuni 70 km. Vahepeal koguneb kuni 50 isendist koosnevatesse parvedesse.

Alfredi sarvikrai

Mobula birostris (Walbaum, 1792) (giant oceanic manta ray) – hiid-sarvikrai. Vt Hiid-sarvikrai

Mobula eregoodootenkee Bleeker, 1859 (pygmy devil ray) – väike merisarvik. India ja Vaikses ookeanis: Punasest ja Araabia merest ning Pärsia lahest kuni Filipiinideni, Vietnami põhjarannikuni ja Quuenslandini Austraalias. Mereveeline, pelaagiline. Ketta laius kuni 100 cm. Peas „sarved“. Sabavarre juures väike sabauim, astel puudub. Saba lühem kehaketta laiusest. Pealt šokolaadpruun, alt valge. Rinnauimed moodustavad kehaga teravama nurga kui teistel väiksematel merisarvikutel. Võib koguneda enam kui 50 isendist koosnevatesse parvedesse. Toitub plantonist ja pisikaladest. Sünnitab 1 järglase. Töönduslikult ei püüta. Kagu-Aasia riikides kasutatakse liha inimtoiduks. Seisund: ohulähedane.

Väike merisarvik

Mobula hypostoma Bancroft, 1831 (lesser devil ray) – atlandi merisarvik. Lääne-Atlandis New Jersey'st (USA) kuni Santoseni (Brasiilia), samuti Argentiina vetes. Mereveeline, pelaagilis-neriidne. Laius kuni 120 cm. Sabavarrel väike seljauim, sabavarrel astel puudub. Pealt must. Toirub planktonist ja pisikaladest. Sünnitab tavaliselt 1 järglase. Elab nii üksikuna kui ka parvedes. Mõningane püügihuvi. Liha peetakse väga maitsvaks, maksast valmistatakse rasva.

Atlandi merisarvik

Mobula japanica J. P. Müller & Henle, 1841 (spinetail mobula) – astelsaba-merisarvik. India ja Vaikses ookeanis Lõuna-Aafrikast ja Araabia merest kuni Hawai ja Polüneesiani, laialdaselt ka Ameerika läänerannikul. Mereveeline, riffieluline, sügavustel 0-200 m. Ketta laius kuni 310 cm (harva üle 250 cm). Sabavarre alguses astel. Sabal ridamisi valged mügarikud. Pealt tumesinisest kuni mustani, alt valge. Silmade vahel tume triip, silmade taga valged laigud. Nii ranna lähedal kui ka avamerel, nii üksikuna kui ka parves. Toitub väikestest vähilaadestest, nende vastsetest ja pisikaladest, ka krillist. Tavaliselt 1 järglane. Püütakse sihipäraselt, kasutatakse liha, kõhri ja nahka. Seisund: ohulähedane.

Astelsaba-merisarvik

Mobula kuhlii J. P. Müller & Henle, 1841 (shortfin devil ray) – lühiuim-merisarvik. India ja Vaikses ookeanis Aafrika idarannikust kuni Indoneesiani. Mereveeline, okeano-pelaagiline. Ketta laius kuni 120 cm. Sabavarre alguses väike seljauim, astel puudub. Pealt pruun või hall. Toitub planktonist, peajalgsetest ja pisikaladest. Sünnitab 1 järglase. Mõningane püügihuvi, liha süüakse, kasutatakse ka nahka ja kõhri.

Lühiuim-merisarvik

Mobula mobular Bonnaterre, 1788 (devil fish) – vahemere merisarvik. Levila tsirkumglobaalne; kõikjal soojades meredes, sh Vahemeres. Mereveeline, pelaagilis-neriidne, okeanodroomne. Üks suuremaid raisid, tiibade siruulatus kuni 5,2 m. Piitsakujulisel sabal üks või mitu hambulist astelt ja väike seljauim. Tihedalt asuvad väga tihedad hambad liitunud plaatjateks kogumiteks. Lõpuste ehitus võimaldab veest toiruobjekte „välja sõeluda“. Pealt tumepruunist mustani, alt valge. Rannalähedases piirkonnas. Sageli parikaupa veepinnal, mõnikord hüppab veest välja. Toitub pisikaladest ja vähilaadsetest. Sünnitab 1-2 järglast. Püügihuvi ei paku. Seisund: ohustatud.

Vahemere merisarvik

Mobula munkiana Notarbartolo di Sciara, 1987 (Munk's devil ray) – Munki merisarvik. Vaikse ookeani idaosa: Kalifornia laht, Ekuador, Galapagose saared. Mereveeline, okeano-pelaagiline, okeanodroomne, sügavustel 0-15 m. Laius kuni 220 cm. Saba pikk, sabavarrel väike seljauim, astel puudub. Pealt ruuge või lillakashall, alt valge. Sünnitab 1 järglase. Üksi, väikestes rühmades ja ka suurtes parvedes. Tõenäoliselt sooritab rändeid. Toitub planktonist ja krevettidest. Töönduslik püügihuvi. Seisund: ohulähedane.

Munki merisarvik

Mobula rochebrunei Vaillant, 1879 (lesser Guinean devil ray) – Guinea merisarvik. Ida-Atlandis Angoola, Guinea, Mauritaania ja Senegali rannavetes. Teateid ka Brasiilia vetest. Mereveeline, pelaagilis-neriidne. Laius kuni 133 cm. Saba pikk, piisjas, sabavarrel väike seljauim. Pealt tume, alt valge. Elab rühmadena. Võib hüpata vee kohale. Toitub planktonist ja pisikaladest. Sünnitab 1 järglase. Püütakse sihipäraselt, liha kasutatakse toiduks. Seisund: ohustatud.

Mobula tarapacana Philippi {Krumweide}, 1892 (Chilean devil ray) – sirpuim-merisarvik. Levila tsirkumtroopiline. Lääne-Atlandis Venetsueela vetes; Ida-Atlandis Elevandiluurannikul ja Lõuna-Aafrikas, teateid ka Roheneemesaartelt; India ookeanis Punase mere edelaosas ja India vetes; Vaikse ookeani lääneosas Jaapani, Taiwani ja Austraalia troopilistes vetes; Vaikse ookeani lääneosas Kalifornia lahes ja Tšiili vetes. Mereveeline, rifieluline, okeanodroomne, enamasti sügavustel 0-20 m. Laius kuni 328 cm (tavaliselt kuni 2,5 m), mass kuni 350 kg. Rinnauimed „sirpjamad“ kui teistel merisarvikutel. Sabavarre alguses väike seljauim, astel puudub. Pealt oliivjas-pruun. Üksinda ja ka parves. Teadmata põhjustel heidab ennast vahel rannale. Toitub plantonist ja pisikaladest. Pesakonnas 1 järglane. Püütakse sihipäraselt. Liha süüakse, kasutatakse ka nahka ja kõhri.

 

Sirpuim-merisarvik 

Mobula thurstoni Lloyd, 1908 (bentfin devil ray) – silesaba-merisarvik. Levinud laialdaselt, kuid ebaühtlaselt kõikjal ookeanide soojades vetes: Austraalia (Queensland), Brasiilia, Mehhiko, Tšiili, Kostariika, Nikaraagua, Ekuador, Salvador, Eritrea, Guatemaala, Honduuras, India, Indoneesia, Jaapan, Omaan, Filipiinid, Tai, Senegal, LAV. Mereveeline, okeano-pelaagiline, sügavustel 0-100 m. Laius kuni 220 cm. Saba sama pikk kui keha. Sabavarrel seljauim, astel puudub. Pealt tumesinine kuni must, väikeste teravate soomustega. Toitub planktonist. Pesakonnas 1 järglane. Elab üksinda või kuni 6 isendist koosnevas rühmas. Püütakse sihipäraselt, liha süüakse, kasutatakse ka nahka ja kõhri. Seisund: ohulähedane.

Silesaba-merisarvik

Juuni, 2019

Vaata lisaks: