Mürgised kalad
Mürgised kalad, kalad, kes võivad põhjustada inimestele neis sisalduvate mürkide tõttu lühema- või pikemaajalisi tervisekahjustusi, vahel ka surma. Millist kalaliiki pidada mürgiseks, polegi alati ilmselge, seetõttu on mürgisteks peetavaid liike erinevates käsitlustes 220 kuni 1250. Osa kalaliike on pidevalt mürgised, osa muutuvad mürgisteks ajutiselt (nt kudeajal) – need on nö loomulikult ehk esmaselt mürgised kalad. Kaladel võib esineda ka teisene mürgisus, mis tuleneb nende toidust ja elukeskkonnast. Teisene mürgisus võib inimesele olla ohtlikumgi, kuna seda ei osata karta.
Loomulikult ehk esmaselt mürgiseid kalu võib jagada aktiiv-mürgisteks ja passiiv-mürgisteks.
Aktiiv-mürgistel kaladel on mürginäärmed ja organ(id), mille kaudu mürki väljutada. Näiteks meriahvenatel (Sebastes) eraldub mürk esimese seljauime ogakiirte ja lõpusekaane ogade kaudu, astelraidel (Dasyatis) asub piitsakujulises sabauimes mürginääret sisaldav astel, katraanil ehk harilikul ogahail (Squalus acanthias) on aga mõlema seljauime ees mürginäärmega ühendatud oga. Vahel on tegemist hinnatud toidukaladega, keda kalamehed ja kalatöötlejad peavad oskama õigesti käsitleda. Parasvöötme mürgisemaid kalu on merilohed (Trachinus), kelle mürgiogadest saadud torge põhjustab inimesele pöörast valu ja raskematel juhtudel ka surma. Kuni 15 cm pikkune rästik-merilohe (Echiichthys vipera) on Lääne-Euroopa rannikul üsna tavaline ja eriti arvukas liivase põhjaga rannavees, kus supleja võib talle kogemata peale astuda. Sageli saadakse teda kaaskalana krevettide püüdmisel, mis sunnib krevetipüüdjaid sorteerima oma saaki väga ettevaatlikult. Euroopa meredes (ka Läänemere lõunaosas) elab kuni 45 cm pikkune harilik merilohe (Trachinus draco), kes viibib sügavamas vees ning pole seetõttu suplejatele nii ohtlik nagu rästik-merilohe. Vaatamata mürgisusele on harilik merilohe huvikalastajate püügiobjektiks ning teda müüakse toidukalana ka kalaturgudel.Meripuugid ehk merikiisad (Scorpaena) pole inimestele nii ohtlikud nagu merilohed, kuid ogakiirte torked on valulikumad kui meriahvenate puhul. Vahemeres ja Euroopa ning Aafrika ranniku lähedal elavat harilikku meripuuki (Scorpaena porcus) tabatakse vähesel hulgal kaaskalana ja tema liha peetakse erakordselt maitsvaks. Põhja-Ameerika läänerannikul on kõrgelt hinnatud toidukalaks kalifornia meripuuk (Scorpaena guttata).
Põhiosa aktiiv-mürgistest kaladest elab troopilistes vetes. Rohked on korallrahude juures elavad tiibkalad (Pterois), keda kasutatakse ka inimtoiduks. Nimetame ära ka väga ohtliku õudnäsaliku (Synanceja verrucosa) ja jaapani mürkahvena (Inimicus japonicus) – viimast kasvatatakse Jaapanis toidukalaks, tema mürki kasutatakse hiina meditsiinis.
Passiiv-mürgistel kaladel mürginäärmed puuduvad, kuid neil on mürgised mõned kehaosad (nahk, maks, sapp, mari vms). Eesti vetes on selliseks kalaks nt angerjas, kelle veri ja lima on kergelt mürgised. Ka Eestisse asustatud valgeamuur (Ctenopharyngodon idella) on osalt mürgine: tema puhul asub mürk sapipõies. Mürgine on ka ojasilm (Lampetra planeri), keda aga tema väiksuse tõttu toiduks ei kasutata, seevastu jõesilmu (Lampetra fluviatilis) puhul pole asi sugugi selge: Eesti kalateadlased ei pea meie vetes elavat jõesilmu mürgiseks, kuid kalakirjanduses on mitmeid kirjeldusi silmude perekonda kuuluvate kalade söömisel saadud mürgitustest ning isegi surmajuhtumitest. Kuulsaimateks mürgikaladeks on mitmed kerakalalaste (Tetraodontidae) sugukonda kuuluvad liigid, kelledest Jaapanis ja mujalgi maailmas valmistatakse fugu-sašimi nimelist rooga. Mürgid on nendes kalades koondunud põhiliselt silmadesse, nahka, kõhukelmesse, maksa ja gonaadidesse. Kudemise ajal on mürgine Euroopa vetes elava ja spordikalana hinnatud hariliku pardkala (Barbus barbus) mari, samuti Aasias elavate osmanite (Diptychus) ja marinkade (Schizothorax) mari, viimastel ka kõhukelme. Tegemist on väärt toidukaladega, kuid kudeajal püütuina tuleb neist sisemused hoolikalt eemaldada.
Teisene mürgisus tuleneb kalade toidust ja elukeskkonnast. Selle äärmuslikeks ilminguteks on tsiguateroos ja haffi tõbi. Teisest mürgisust põhjustab ka kalade saastumine, mis tuleneb keskonna saastumisest. Probleem on terav ka Läänemeres, mis tööstusriikidest ümbritsetuna peab taluma suurt reostuskoormust. Esimene hädakell kõlas 1970-ndatel, kui müügilt korjati ära tursamaksa konservid, kuna maksad olid mürke täis. 1974. aastal ristiti lõhedel täheldatud ilming sündroomiks M74 (M tuluneb siin rootsikeelsest sõnast miljöbetingad, 'keskkonnast tingitud') - kudema tulnud lõhede pojad surevad varsti pärast koorumist. Tegu pole konkreetse haiguse, vaid kogu ökoloogilise süsteemi muutumisest tuleneva tagajärjega: rikutud on vitamiini B1 (tiamiini) ainevahetus.
Kõige rohkem on Läänemeres tekitanud probleeme kloororgaanilised ained nagu pestitsiid DDT, PCB-d (polüklooritud bifenüülid) ja dioksiinid. Nende poolest oli Läänemeres olukord kõige hullem 1970-ndatel. Aastail 1970-1980 keelustati arenenud riikides DDT kasutamine (Eestis juba 1968), kuid Aafrikas tarvitatakse seda kohati tänini, peamiselt malaaria-sääskede tõrjeks. Piirama hakati ka PCB-de kasutamist (dielektrikutes, jahutusvedelikes, määrdeainetes, värvides) – need satuvad keskkonda enamasti jäätmete hooletu käitlemise tõttu. Mitmete abinõude mõjul on Läänemere saastatus toksiliste ainetega kahanenud, kuid päris puhtaks ei muutu meri enam kunagi. Ka lisandub uusi saasteliike – on juba tõendeid, et Läänemerele elustikule võivad kahjulikult mõjuda nanoosakesed ja mikroplastid.
Suur Kalaraamat, 2016
November, 2018
Vaata lisaks:
Meripuuklased (Scorpaenidae)Rästik-merilohe (Echiichthys vipera)
Merilohed (Trachinus)
Kerakalalased (Tetraodontidae)
Ojasilm (Lampetra planeri)
Valgeamuur (Ctenopharyngodon idella)
Jaapani mürkahven (Inimicus japonicus)
Harilik ogahai ehk katraan (Squalus acanthias)
Meriahvenad (Sebastes)
Astelraid (Dasyatis)
Elavhõbe (Hg)
Hallutsinogeensed kalad
Dioksiin
Tetrodotoksiin
Tsiguateroos
Haffi tõbi