Ketasrull

Ketasrull (inglise centrepin reel, centerpin reel, center pin reel, float reel; vene барабанная катушка), inertsiaalne õngerull, mille trummel (pool, ketas) õngenööri peale- ja mahakerimisel pöörleb; rullil puudub reduktor, st et ülekanne on 1:1 – ühele käega tehtavale pöördele vastab ka üks trumlipööre. Vanim rullitüüp, mida kasutati juba vähemasti 1000 a eest Hiinas, Euroopas on teada ketasrulli kasutamine Inglismaal 17. saj keskpaigast lendõngerullina. 

Euroopas levisid nn nottinghami rullid, mille trummel valmistati tihedast väärispuidust (kreeka pähklist), et see vett ei imaks, teiste detailide puhul ka metalle (vask, pronks, messing, teras, nikkel, hõbe) ja nt elevandiluud (kerimisnupp). Tollased rullid olid mõeldud esmajoones nööri hoiupaigaks, nendega sai heita vaid raskeid lante ja heited olid lühikesed. Lantide heitmiseks tuli trummel muuta senisest kergemaks ning panna see pöörlema kuullaagritele. Niisugused rullid, mida hakati nimetama centerpinideks (ka centrepinideks), loodi 19. sajandi teisel poolel. Nende metalltrumlid tehti kaalu vähendamiseks sõrestikulisena. Centrepini arendasid David Slater ja Henry Coxon, kes patenteerisid oma arendused vastavalt 1883 ja 1896: sündisid rullimudelid Coxon-Aerial ja hiljem Allcock-Aerial – ketasrullide kõrgtase kehastus aga mudelis Aerial Match, mis loodi 1940 paiku. Aerial sai Euroopas õhuliste metallrullide üldnimeks umbes niisamuti nagu NSV Liidus nevsakaja.

Teine suund, kuhu nottinghami rull arenes, on spetsiaalne lendõnge-rull. Tavaliselt valmistasid samad tootjad nii lantimise kui ka lendõnge jaoks mõeldud rulle; esimeste puhul arendati välja rullipooli imekerge pöörlevus ja kalapidur, teiste puhul pandi põhirõhk materjalide ja teostuse kõrgkvaliteedile, teatavale elitaarsusele.

Ameerikas kasutati ka nn indiana rulli, mis erineb tavapärasest ketasrullist nii oma ehituse kui ka ridvale paigutamise poolest. Kui tavaline ketasrull kinnitub ridvale nö serviti (rullijalg on toodud trumli kõrvale), siis indiana rull pannakse ridvale "lappi" (rullijalg paikneb trumli keskel); kui tavapärane ketasrull koosneb pöörlevast nööritrumlist ja liikumatust tugikettast, mis on ühendatud rullijalaga, siis indiana rulli puhul on tugikettast loobutud ning rull koosnebki (laiemalt vaadates) üksnes nööritrumlist. Seejuures ei pruugi trummel sugugi välja näha trumlina, vaid võib esmapilgul paista hoopis nöörikuivatusraamina. Indiana rull polnud USAs juhuslik nähtus, vaid ünsa laialt toodetav ja kasutatav rullitüüp. Praegu on see kollektsionääride ihaldusobjekt.

Ketasrullist arenesid välja teised rullitüübid: ühes suunas pööratav rull, mida vahel peetakse vaid ketasrulli variatsiooniks, ja sellest omakordahaspelrull, teises suunas multiplikatiivne rull ehk multirull, mille puhul ketasrullile lisati suuremat ülekannet võimaldav reduktor. Haspel- ja multirulli levides rauges USAs ja Euroopas 20. saj keskel (Eestis 70-80-ndatel) ketasrulli kasutamine spinningurullina, kuid mõnede püügiviiside puhul on ketasrullil jätkuvalt eeliseid uuemate rullitüüpide ees (tonkapüük, ujukõnge ujutuspüük, sikutipüük nn pärnu kirvega jm). Jätkuvalt on ketasrulli ja pööratava rulli kasutamine väga levinud Austraalia kalameeste seas.

September, 2018

Vaata lisaks: