Õngenöör

Õngenöör, õngpüüniste vältimatu osa – nöör, mille tippu seotakse õngekonks, lant või tirk, mõne püügivahendi puhul kinnitatakse nöörile ka ujuk ja/või õngeraskus. Õngenöör on inimkonna niisama vana leiutis nagu õngekonks ja seda kasutati tõenäoliselt juba 30 000 – 40 000 asta eest. Kuni 20. saj keskpaigani kasutati maailmas looduslikest kiududest õngenööre, NSV Liidu aladel 50-ndate lõpuni.

Kuni 20. saj lõpuni nimetasid Eestis paljud kalamehed õngenööri jõhviks, kuigi jõhvist õngenööri ei kasutatud enam ammu. Jõhvnöör valmistati hobuse sabajõhvidest: jõhvid seoti nöörijuppideks ning nöörijupid punuti kokku. Eelistatud olid valged või pruunid jõhvid täkkude sabadest – märade sabajõhvid ei kõlvanud, sest need olid hobusekuse tõttu hapramad kui täkkudel. 20. sajandi alguses jõhvi kasutamisest praktiliselt loobuti (talikalastuses pidas jõhv siiski vastu kuni kunstkiudude saabumiseni).

Siidnööri mainitakse Euroopas esmakordselt kirjalikult aastal 1682. 19. sajandi lõpul peetakse just siidnööri parimaks õngenööriks, parimaks siidnööriks aga sellist, mis on punutud 5–8 siidniidist. Siidnööre värviti kollaseks, roheliseks või halliks, et need vähem eristuksid veetaimedest.

Tavalisest kanepist valmistati kahesuguseid nööre – punutud nööri ja nn pehmet, korrutatud nööri. Veelgi paremaks peeti nööre manilla kanepist, mida hakati Filipiinidelt Euroopasse tooma 19. saj teisel poolel: manilla kanepi kiud oli pikk, ühtlane ja väga tugev, sellest valmistatud nöör ei uppunud, märgunud ega punsunud. See nöör sobis ka suurimate kalade püüdmiseks. Eestis oli kanepinööri nimeks tamsa (ka tamss, tamps).

Linasest või puuvillasest niidist õngenööre immutati enamasti tõrvaga, kuid nende peamiseks puuduseks oli siiski vähene vastupidavus vee määndavale toimele. Ka kippusid need nöörid kergelt ja lootusetult sasidesse minema.

Looduslikud nöörid nõudsid kalamehelt pidevat hooldamist – neid määriti vettimist takistavate ainetega, nööre kuivatati pärast püüki ja ka püügipauside ajal. Õngenööride nimedeks olid Eestis kaliin, niru, kõõlus, nõõl, vangel (A. Saareste mõisteline sõnaraamat).

Murrangupunktiks õngenööride valmistamisel sai kunstkiudude loomine. Polüamiididest ja polüestritest saadi kiudusid, mida Eestis tuntakse peamiselt kaproni ja lavsaani nime all. Eri maades nimetatakse kiudusid isemoodi, ent keemiliselt on tegemist ikka kas kaproniga (ehk nailoniga, perloniga, niploniga jne) või lavsaaniga (dakroniga, terileeniga jne).

Tänapäeval nimetavad Eesti (ja ka mitmete Euroopa riikide) kalastajad kunstkiust ühekiulist õngenööritamiiliks, ehkki tamiili nimelist kunstkiuliiki pole olemas. Sõna tekkis saksa õngenööri "Damyl" nimest ning muutus üldmõisteks. Kalastusfirma D.A.M. tutvustas 1937. aastal ilmunud tootekataloogis „Damyli“ kui maailma esimest sünteetilist õngenööri.

Õngitsemisel kasutatakse jätkuvalt peamiselt just monofiilseid polümeere (tamiile), mitmekiulised nöörid on leidnud oma põhiniši spinningunööridena, ent nt ka kalastamisel põhjaõnge ehk tonkaga. Omaette rühma moodustavad lendõngenõõrid, mis on teistest õngenööridest jämedamad ja raskemad, kuna neid heidetakse ilma raskustuseta.

September, 2018

Vaata lisaks: