Termokliin

Termokliin ehk temperatuuri hüppekiht, järsult muutuva temperatuuriga suhteliselt õhuke vee- või õhukiht. Ookeanide puhul on ilmingu nimeks termokliin, järvede puhul ka metalimnion, atmosfääris inversioon. Termokliinis muutub temperatuur püstsuunas palju kiiremini kui sellest üleval- ja allpool asuvates vee- või õhukihtides. See on justkui nähtamatu tekk, mis eraldab järvedes teineteisest pealisvee ehk epilimnioni ja alusvee ehk hüpolimnioni. Madalates veekogudes, milledes vesi seguneb hästi, vee kihistumist kas ei toimu või see on ajutine.

Ookeanides võib olenevalt lainetusest ja hoovustest olla vee temperatuur kuni 100 meetri sügavuseni suhteliselt ühtlane. Troopikas on ookeanide termokliin püsiv, parasvöötmes aastaaegade vahetumisel varieeruv - talvel on pealisvesi jahedam, termokliin vähemmärgatav ja asub sügavamal, suvine termokliin on suurema temperatuurigradiendiga ning pinnale lähemal. Polaaraladel on veesammas pinnast põhjani suhteliselt ühtlaselt külm ning termokliin peaaegu märkamatu või puudub üldse. Temperatuuri muutudes muutub ka vee tihedus ja seetõttu on termokliin tuvastatav ka akustiliste signaalide abil, mis on oluline nii tööndusliku kalanduse kui ka allveelaevade jaoks.

Järvedes on suvel termokliin (metalimnion) õhem kui ookeanides, kuna vee segunemine pole tuule ja lainetuse mõjul reeglina nii intensiivne nagu ookeanides. Seetõttu on järvedes termokliin ka stabiilsem. Suve lõpuks võib püsiva termokliini tagajärjena tekkida alusvees hapnikupuudus, kuna termokliin takistab hapniku liikumist pealisveest alusvette, alusvees elavad organismid tarvitavad aga olemasoleva hapniku ära. Talve lähenedes pealisvee temperatuur langeb ja tihedus suureneb ja kui see ületab alusvee tiheduse, pöörduvad kihid ümber. Samasugune nähtus esineb ka arktilises ja antarktilises vees, kus pealisvesi asendub hapnikuvaesema, kuid toitainerikkama alusveega.

Kui järved jäätuvad, tekib vette uus, talvine termokliin. Kuna vee tihedus on suurim 4 °C juures, vajub see põhja ja surub kergema vee ülespoole, tekitades uue, talvise termokliini. Selline kihistumine kestab kevadeni, kuni jää on sulanud ja pealisvee temperatuur tõusnud vähemalt 4 soojakraadini.

Atmosfääriline termokliin kannab nime inversioon või temperatuuriinversioon. Inversiooninähtus võib kaasa tuua õhusaastatuse, kuna näiteks sudu hajumine on takistatud. Analoogiliselt termokliiniga käitub ka inversioonikiht eraldava kaanena ning võib takistada atmosfääris toimuvaid konvektsiooninähtusi. Kui see kaas mingil põhjusel kuskilt läbi hakkab laskma, võib tekkida äikesetorm. Külmemas kliimas võib inversiooninähtus kaasa tuua jäävihma, mis tekib tavaliselt olukorras, kus külm kiht on soojast kihist allpool (nt sooja frondi lähenemine).

Vaata lisaks: