Harjus (Thymallus thymallus)

Inglise k – Grayling, European grayling; prantsuse k - Ombre commun; leedu k – Kyr¹lys; läti k – Alata; poola k – Lipieñ; norra k - Harr; rootsi k – Harr; saksa k – die Aesche; soome k – Harjus; taani k – Stalling, vene k – Хариус обыкновенный,  Хариус европейский

Loendatavad põhitunnused. 

Seljauimes 6-7(9) ogakiirt ja 13-17 pehmet kiirt, rinnauimedes 1 ogakiir ja 15-16 pehmet kiirt, kõhuuimes 1 ogakiir ja 10-11, pehmet kiirt, pärakuuimes 2-4(6) ogakiirt ja 8-11 pehmet kiirt, lõpusepiisid 21-29, küljejoonel soomuseid 74-96.

Kirjeldus. 

Erineb perekonna teistest liikidest väikese suu poolest. 

Keha suhteliselt pikk, kuid jässakas, pea väike, ninamik terav, lõugadel ja suulaes peened ja teravad, kuid nõrgad hambad. Eriliseks tunnuseks pikk ja kõrge seljauim. Sabauim sügava väljalõikega. Selja poolt hallikaspruun või -rohekas, küljed hõbehallid, harvade mustade täppidega. Kõht valge või hõbejas. Paarisuimed enamasti kollakaspunakad, paaritud hallid, violetse varjundiga. Seljauimel mitu paralleelrida ähmaseid laike. 

Noortel isendeil lõhitähnikutele omased tumedad ristilaigud. Kudemisperioodil kala värvus tumeneb, seljauimele tekib lilla välisserv ja 3-4 pruunikate täppide rida, isaste külgedele ilmub nõrk helmeskate. 

Levik, eluviis. 

Euroopas läänest itta Walesist Uurali jõe ülemjooksuni, põhjast lõunasse Pet¹ora jõest ja Põhja-Skandinaaviast Alpideni, Põhja-Balkanini ja Karpaatideni. Puudub Islandil, Iirimaal, Pürenee ja Apenniini poolsaartel, Balkani poolsaare lõunaosas, Venemaa Euroopa-osa kesk- ja lõunapiirkonnas ning suuremas osas Ukrainast.

Skandinaavias elab ka mõnedes järvedes ja Botnia lahe skäärides. Meil on aeg-ajalt tabatud Peipsist (peamiselt selle lõunaosast – Pihkva järvest).

Eestis oli 20. saj. algul 24 jões (riigi põhja-, ida- ja kaguosas), nüüdseks on see arv kahanenud tosinani. Peapõhjuseks jõgede reostamise kiire suurenemine põllumajandus- ja tööstusheitvetega 1950-ndatest aastatest alates. Praegustest populatsioonidest on mitmed üsna nõrgad ja võivad tulevikus kaduda (Kunda, Ahja, Õhne, Võhandu jõgedes), samas on mõnedes jõgedes (nt Piusa) populatsioonid tugevad.

  

Elutingimuste suhtes nõudlik ja valiv, mistõttu levikupilt katkendlik ja hajuv. Eelistab puhta jaheda (suvel mitte üle 16-18 ºC) hapnikurikka veega kiirevoolulisi jõelõike, ojad talle (erinevalt näiteks jõeforellist) ei sobi. Suvise madalvee ajal peab vooluhulk olema vähemalt 0,5 m/s.

Sigimine. 

Eestis saavad emased suguküpseks tavaliselt 3-4-aastaselt ja 25-32 cm pikkuselt (L), isased enam-vähem aasta nooremalt (21-27 cm). Kudemine kohe pärast kevadist suurvett, mil vee tº jões 5-7 ºC, meil enamasti mai esimesel poolel, kestab nädal-paar. Koelmu harilikult kärestikust allavoolu kruusasel põhjal 0,2-0,4 m sügavuses. 

Iga kudev isane hõivab kudemisterritooriumi, mida kaitseb rivaalide ja teiste sissetungijate eest. Kudemist alustades keerab isane oma suure seljauime emase ümber ja surub viimase oma sabaga vastu kruusa. Järgneb marja ja niisa väljutamine, need kaevatakse kalade tugevate liigutuste varal kruusa sisse. Seega erinevalt lõhest ja forellidest ei tee harjused pesalohku, marja katmisel kruusaga osalevad mõlemad sugupooled. Mari jääb hauduma tavaliselt 4-7 cm paksuse kruusavaiba alla.

Koetavad marjaterad on merevaigukarva, 2,3-2,8 mm-se läbimõõduga. Absoluutne viljakus Peipsis kolmeaastastel 2000-2500 marjatera, suhteline viljakus 10-15 marjatera ümber. Mari haudub kolme nädala ümber. Koorunud 1,3-1,6 cm pikkused (L) vastsed jäävad mõneks päevaks kaitsva kruusavaiba alla, tulles välja paar millimeetrit pikematena.

Toitumine. 

Kruusa alt väljunud vastsed haaravad zooplanktereid ja veepinnal triivivaid pisiselgrootuid. Maimud on üle läinud eluviisile põhjas, peamiseks toiduks muutub zoobentos, eriti ehmestiivaliste vastsed (puruvanad) ja kirpvähid. Suviti võib oluliseks muutuda õhutoit. Suurematele isenditele langevad vahetevahel saagiks ka väikesed kalad, konnad ja vette sattunud pisiimetajad.

Kasv ja vanus. 

Keskmine kasvutempo Eesti jõgedes: aastased 9-10 cm (L) ja 5,5-8 g, kolmeaastased 25-27 cm ja 140-180 g, viieaastased 33-35 cm ja 320-400 g, seitsmeaastased 38-41 cm ja 550-670 g. Palju vanemaks meil seniseil andmeil ei saagi, kuid kasv võib eri jõgedes olla väga erinev.

 

Kasvu ja vanuse senised maailmarekordid: 

6,7 kg (Soome, Konnevesi järv, 1956), 14 aastat (Soome, Tornio jõgi, 20. saj. algus). Maksimaalne pikkus 60 cm.

Et Eestis on harjus täieliku kaitse all, pole kohalike rekordite paikapanekuks küllaldasi andmeid.

Tähtsus, kaitse. 

Mõne aastakümne eest oli harjus meil hinnatud spordikala (eriti lendõngega püügil), Narva jõel isegi mõninga tööndusliku tähtsusega.

Praegu püük aastaringselt keelatud. Arvukuse kasvades võib loota mõnel jõel (Piusa) püügikeelu kõrvaldamist ja harjuse muutumist uuesti harrastuspüügi objektiks. Selleks on hädavajalik säilitada harjusejõgede looduslik ilme, vältida nendel tammide ja muude hüdroehitiste rajamist. 

Tarvis oleks taastada ka noorkalade kasvatamine asustusmaterjaliks, mida varem tehti näiteks Aravuse ja Mõdriku kalakasvandustes (Lääne-Virumaal).

Kuigi harjusepüük on Eestis keelatud, satub ta siiski vahel kalameeste konksu otsa, nt jõeforelli püüdmisel. Lanti või kunstputukat haaranud harjus tuleb ettevaatlikult konksust vabastada ja tagasi vette lasta. 

Küll aga on võimalik harjust püüda täiesti seaduslikult Venemaal, Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, samuti Inglismaal, Wales'is ja Shotimaal.

Kulinaarselt on harjus kõrgelt hinnatud kala (nt prantsuse köögis), kelle liha iseloomustab õrn ja peen tekstuur.  

Kasutaja wixa foto portaalist Kalale.ee