Vanapagan laevameheks (pärimus; Eisen)

Kord olnud Vanapagan laevajuhtija ja sõitnud oma laevaga kuival maal niisama hästi kui mere peal.

Ta sõitnud maailma meredel ja soojades maades. Siis tulnud lust ja tahtmine ka külmi kohti näha saada. Tulnud siis ka Inglismaale. Ja et ta siiasaadik ilma lastita purjetanud, võtnud ta sealt koorma kivisüsi peale ja hakanud siis edasi tolmutama. Kus kirik juhtunud ees olema, seal käskinud peale- ehk paremat kätt pidada. Kus palvemaja, seal alla- (pahemat) kätt. Kus maa ees, seal – otse edasi.

Kõige esiti lõhkunud ta oma laevaga Taanimaast läbi. Sealt edasi tulles jäänud merevesi madalaks. Ta lasknud muist lasti merre visata, nii et jälle edasi pääsenud. Aga visatud lastist jäid suured kuivad hunnikud merre, millest saared tulid. Mõnest tükist, mille vesi edasi viis, senikaua kui ta madala kohta kinni jäi, - neist tulid vähemad saared.

Aga et mehel laevaahi liiga tuhka täis oli, siis lasknud ta ahju ka tühjaks ajada ja tuha üle parda merre loopida, millest aga Röa madal Pedassaare neeme otsa kohal olevat saanud.

Sealt edasi mehikesel jällegi kibe lugu käes, sest laev olnud põhjas kinni ega ole enam nii kergelt edasi läinud kui enne süte pealevõtmist, kus ta kuival maal nii edasi tormanud, et aga tolm taga.

Mehel polnud jällegi paremat nõu, kui lase lasti välja loopida, millest Vaindloo ja Suursaar ja veel Ruuskäär said. Et mehed nii palju ei ole jõudnud, hakanud ise ka appi ja visanud kivisöekahmakad mitu versta eemale. Sellest tulnud nimelt Lavvassaar, siis Sõmera ja Narvita ja Seitskaar.

Redusaare kohal loopinud mees aga viimase kivisöekibeme laevast välja. Ise olnud rängast tööst nii roidunud, et higi mööda nahka maha tilkunud.

Praeguse Peterbori kohal tuli tüma soo mehele ette. Seal oli tal üsna hõlpus asi edasi saada, nii et laevapõhi suure sügava juda järele jättis. Et aga mehikene üsna väsinud oli rängast tööst, niisama ta abilised, siis jätnud ta laeva seisma, käskinud mehed puhkama heita, ise aga võtnud paadi ja läinud vaatama, kas merd veel eespool näha on või peab ümber pöörama.

Kui Vanapagan suurt veekogu enda ees silmanud, jooksnud ta suure rõõmuga tagasi, äratanud mehed üles, et edasi minema hakata. Kui nad aga Laadokasse saanud, seisnud tal korraga kirik ja palvemaja ees, mida mehike ennem pole silmanud. Hakanud aru pidama, kuhupoole pöörata. Korraga laevapõhi läinud alt maha ja vanamees katsunud aga meestega, et maale saanud.

Et laev hukka sai ja parandamine võimata oli, lasknud ta mehed kõik lahti, koju minna, üteldes: „Minge nüüd koju, ma tulen ka pea järele!“

Nüüd oli Vanapagan jälle maamees ja rändas ümberkaudseid kohti vaadates sinna ja tänna, kuni jällegi himu meremeheks saada teda täitis.

Nõnda hulkudes sai ta viimaks Soome randa ja pakkus ennast laevateenistusse. Mees oli tubli, tugev ja vahva. Kes teda võis ära põlata? Kui aga pärast ära nägid, et uus mees igapidi rammu poolest neist üle käis, lõid mehed kartma, et pärast nende laeva ära võtab ja neid endid merre viskab.

Nad puurisid ilma Vanapagana teadmata augu laevale sisse ja lasksid vett peaaegu pooleni täis joosta. Mehele käsk kätte pumpama hakata, sest muidu laev läheb põhja. Vanapagan pumbanud mõne korra – juba laev tühi.

Mehed suures hirmus, peavad nõu, kuidas tast jälle lahti saada. Seal tuli korraga kange torm, nii et nende laev kui pilbas vee peal hilpus. Meestel enam muu nõu ei aita, kui lasevad ankru merre. Kui nad selle tööga valmis olid, kartsid nad, et ankur pidama ei jää, lasksid Vanapagana touvi otsa pihku võtta ja nii laeva kinni pidada.

Vanapagan ka kohe ametisse. Iga kord aga, kui laine tuli, vedas ta Vanapagana laevaninasse. Kui laine mööda läks, jooksis Vanapagan touviga laeva tagumisse otsa.

Mehed vahtisid, et see ei aita midagi. Selle viisiga meie temast ka küll lahti ei saa. Ja olid üsna nukrad. Siis läksid laevakambrisse nõu pidama, mis temaga tegema peab.

Parajasti kui laevakokk kambrist välja tuli, oli suur laine tulemas. Kokk suures hirmus hüüdis: „Oh jumal, mis meist nüüd saab!“

Vanapagan vaatas ümber – juba kiskus laine teda edasi. Viimases hädas kisendas veel: „Poisid, pidage, kui võite, mina lähen!“ Ja kadus merre laevameeste silmist.

Laevamehed rõõmsad, et tast lahti said, asusid igaüks jälle laeva peale oma ametisse ja purjetasid edasi.

Sestsaadik olevat Vanapagan laevateenistusest ära kadunud ega ole pärast enam nähtud mere peal.

KJ I 94/7 (74). Käsikirjas: E 6485/9 < Haljala, Vihula v., Mustoja k. - T. Lepp < Viikmann (1894).

Allikas: M. J. Eisen. Esivanemate varandus. II Kodused jutud. // folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/kodujutt

Juuli, 2023

Vaata lisaks: