Valgjärve lehm (pärimus; Eisen)

Ühel sügisesel udusel ilmal tulnud suur ilus hollandi tõugu lüpsilehm Valgjärve poolt ühte ligidal olevasse tallu. Peremees võtnud lehma oma karja ja pidanud endale. Olnud ju õige hea lehm, andnud piima hästi rohkem kui oma kolm või neli lehma. Iga talve olnud temal veel ilus priske lehmvasikas. Kõik vasikad kasvatas perenaine üles, nii et viimaks sellest lehmast terve kari oli kasvanud, sest lehm oli juba seitse aastat peremehe juures olnud.

Seitsme aasta pärast sügisel olnud jälle niisama udune ilm kui lehma tulemise aegu. Tasane hääl olnud järvelt kuulda. See kutsunud ikka: „Vitsi, vitsi, Hellike! Vitsi, vitsi, Hellike!“

Kohe pistnud vana Hellike järve poole jooksma, kõik seitse poega järele, ja kadunud kõik järve. Nõnda jäi peremees tervest karjast ilma. KJ I 36 (28). Käsikirjas: E 25059/60 (3) < Tarvastu, Vooru v. - J. Kala (1896)

Allikas: M. J. Eisen. Esivanemate varandus II. Kodused jutud. // folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/kodujutt

Juuli, 2023

Vaata lisaks:

Sinihallid merelehmad (pärimus; Loorits)
Merelehmad / maarjalehmad / sinilehmad (veeolendid liivi pärimuses)