Udigul loz ehk Utkõl loz (sölkupi vetevaldjas)

Udigul loz ehk Utkõl loz (sölkupi Удигул лоз, Уткыль лоз), sölkupi vetevaldjas. Vetevaldjaid oli palju, nad elasid kõigis veekogudes, kus kala püüti. Teda austati kui kalade peremeest, kes võib inimestele anda häid kalasaake. Ta elas vahetult veekogus (näiteks Njunil-to järves, Tazi jõe ülemjooksul või Tõmi jõe suudmes) või ka veekogu kaldal kalasoomustest osmikus. Teda kostitati alati esimesel kalapüügil tabatud kalaga: kaussi tõsteti uhhaad ja kutsuti veteisand sööma. Selle „toidukorra“ ajal üritati temaga kõnelda ja paluti suuremat saaki anda, kuna pere vajab toitmist. Veteisandaga võis suhelda küll iga kalalkäigu ajal, kuid teda vahetult „näha“ õnnestus väga harva. Vahel tuli ta veepinnale ja hüüdis pikalt: „Heei, eei!“ Kui kalamees jäi ööbima veteisanda osmiku lähedale, ei lasknud too tal öösel magada, haukus nagu koer või kutsus enda juurde. Kui kalamees läks tema juurde, võis ta igaveseks ära kaduda.

Veteisand suhtus inimestesse enamasti hästi ja abistas neid, kuid võis nad ka ilma saagita jätta, kui talle toodud annetused olid kehvad. Ohvriannid riputati tavaliselt püügipaiga lähedal puudele.

Allikas: Тучкова Н. А. Традиционное мировоззрение селькупов // hmao.kaisa.ru/object/1808929687?lc=ru

Jaanaur, 2023

Vaata lisaks:

Bõdõ-njamõ (vee-ema nganassaani mütoloogias)
Kvoli-kožar (sölkupi kala-mammut)
Kolta (sölkupi müütiline jõgi)
Id Erv (neenetsi vete peremees-vaim)