Haug komi pärimuses

Haug (komi s’ir) komi pärimuses. Sürjakomi müütide kohaselt oli havi loojaks Omöl’, Jen pani talle aga pähe ristikujulise luu ning havi hakati pidama Jeni looduks. Inimesed tohtisid seetõttu haugi püüda ja süüa.

Kunagi pidasid havid ja säinad sõda. Säinad lasid havidele vibuga nooli pähe, havid aga säinastele sappa. Pärast seda on haugidel pea kandis palju luid, säinastel aga saba juures.

Komidel oli haugil teiste kalade hulgas eriline koht. Suuri vanu hauge peeti sageli vetevaimude kehastuseks, eriti kui nad seisid vees paigal peaga pärivoolu, mitte vastuvoolu nagu ülejäänud kalad. Selliseid hauge ei tapetud ahinguga, kuna usuti, et ta pöörab ahingu kaluri enda vastu.

Ežva ülemjooksul austasid kohalikud väikest maalilist Kadami järve. Järve ümbritsesid kõrged liivakaldad ning seal möllasid sageli tormid. Igal tormijärgsel hommikul päikesetõusu ajal oli

kombeks tuua ohver vetevaimudele. Kala aga hakati järvest püüdma alles pärast seda, kui võrku sattus suur haug. See haug viidi juubeldades tarre ja säilitati järgmise peoni.

Permikomid uskusid, et Adtõ (‘Põrgu-’) järves elab hiigelsuur havi, kes on kõikide kalade perenaine. Ta lubab kõigil soovijail järvel kalastada, kuid aegajalt võtab selle eest tasuks paadi, võrgu, koera või mõnikord isegi inimlapse. Sarnane suhtumine havisse kui vetevaimu kehastusse või kui vetehaldja poolt eriti austatavasse kalasse oli levinud ka udmurtidel, obiugrilastel, neenetsitel, Sajaani Altai rahvastel ja teistel kalastamisega tihedalt seotud rahvastel. Ka venelased uskusid, et vetevana võtab sageli kala kuju.

Sürjakomi pärimuses räägitakse havi võimest inimeseks muutuda. Võimsad nõiad võisid seevastu ise haviks muutuda. Samas olid havi lõualuud üheks tõhusaimaks kaitsevahendiks nõiduse vastu, s.t havile nõia võim ei laienenud. Võimas nõid Tunnõrjak oskas vee all rännata. Kulömju jõe suudmes pidi ta aga pinnale tõusma, sest seal seisis haruldaselt suur haug.

Sürjakomi kalurid ei lubanud naistel havi pead süüa.

Kalurid hoidsid havi lõualuu või terve pealuu alles ja võtsid need kalale minnes kaasa. Maamajapidamises peeti havi hambaid parimaks lehmade poegimist kergendavaks vahendiks. Neid põletati poegimise juures koos kadakaga, suitsutati selle suitsuga lehma ja vastsündinud vasikat ning lausuti: “et kasvaks tervena”.

Kollatõve puhul soovitati haigel kinnipüütud haugi mõnda aega vaadata ning kala siis elusana vette tagasi lasta, et ta haiguse endaga viiks.

Ööl vastu vaikset neljapäeva kinnitasid paljud perenaised kaitseks kurjade jõudude vastu uste kohale või uksepiida külge havi lõualuud.

Allikas: Komi mütoloogia. // folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator15/

Detsember, 2022

Vaata lisaks: