Bestiaarium

Bestiaarium, kogumik kirjeldusi erinevatest loomadest ja taimedest ning nende vaimsest tähendusest. Nimi bestiaarium tuleneb ladinakeelsest sõnast bestia – '(mets)loom, metsaline'. Bestiaariumid olid väga populaarsed keskajal; nad said tavalisteks Inglismaal 12. sajandi alguses, kuid neid kirjutati ümber ka mandril.

Euroopa vanimaks bestiaariumiks peetakse 2.-4. sajandil kreeka keeles kirjutatud teost Physiologus, mis sisaldab poolsada kirjeldust erinevatest loomadest, lindudest ja taimedest, samuti kristlikku õpetust. Tekst on säilinud vaid ladina keeles. Lugude allikaks on Aristotelese ja Plinius Vanema tööd, samuti Egiptusest, Indiast ja mujalt kogutud legendid.

Oluline osa bestiaariumide tekkimisel oli ka Sevilla Isidoruse (u 560 – 636) entsüklopeedial Etymologiarum libri XX, mille mõju kestis Euroopas sajandeid.

Bestiaariume kirjutati käsitsi ümber ja kasutati kloostrites lugemiseks ja kloostrikoolides õppevahenditena, kuid erinevate loomaliikide tutvustamise kõrval on neis tähtis või tähtsamgi filosoofilis-teoloogiline sisu. Maailma nähti kujundlikult ja ka loomadel, lindudel või kaladel oli sellises maailmapildis sümbolitena kanda oma allegooriline sõnum. Kõrvuti tegelikult eksisteerivate loomadega on bestiaariumides ka müütiliste olendite (draakonid, fööniksid jms) kirjeldusi, kuid sellest ei tasu sirgjooneliselt järeldada, et nende füüsilisse olemasolusse tingimata ka usuti.

Maailma raamatukogudes on hoiul paarsada keskaegset käsikirjalist bestiaariumi, tõenäoliselt on neid veel ka kloostrite raamatukogudes. Mõned tuntumad neist on:

Honorius Augustodunensis: De bestiis et aliis rebus, 11. sajand

Philippe de Thaon: Bestiaire, umbes 1121. a

Ps.-Hugo von St. Viktor: Liber de bestiis et aliis rebus, 12. sajand

Aberdeeni bestiaarium, 12. sajand

Guillaume le Clerc: Bestiaire divin, umbes 1210. a

Albertus Magnuse. De animalibus libri, 13. sajand

Thomas Cantimpratensis Liber de natura rerum,1280

Bestiario moralizzato, 14. sajand

 

Hiliskeskajal ja valgustusajal kaotasid bestiaariumid oma algse tähenduse selles mõttes, et neist taandus allegoorilis-religioosne sisu ja see asendus teaduslikuma kirjeldusviisiga. Pärast trükikunsti leiutamist 15. sajandil hakkasid ka bestiaariumid ilmuma trükitud raamatutena, mis tegi nad hoopis kättesaadavamaiks. Mütoloogiliste olendite arv nendes raamatus kahanes ja kui neid ka kirjeldati, siis nimetas autor sageli ka ära tema olemasolu küsitavuse. Ridamisi ilmus uusi, varasematest mahukamaid ja teaduspõhisemaid bestiaariume 16. sajandil.

 

Tundmatu autor. Ortus Sanitatis (1538)

Olaus Magnus Carta Marina (1539)

Guillame Rondelet. Libri de Piscibus Marinis (1554)

André Thevet. La Cosmographie Universelle (1575)

Ambroise Paré. Discours d'Ambroise (1582)

Ambroise Paré. Les Oeuvres d'Ambroise Paré (1614)

Conrad Gessner. Entsüklopeedia Historiae Animalium (1551–1558)

Ulisse Aldrovandi. De Piscibus (1613)

 

Bestiaariumideks on hakatud nimetama ka Hiinas välja antud ajaloolisi koondraamatuid, milledes kirjeldatakse loomi, tuntuim neist on Shan Hai Jing ('Mägede ja merede klassika'), mis koostati 4.-1. sajandil eKr.

Allikas: Wikipedia

August, 2022

Vaata lisaks:

Boaistuau Pierre (XVI sajandi prantsuse kirjanik)
Shan Hai Jing (Hiina iidne bestiaarium)
Ihtüoloogia ajalugu
André Thevet (prantsuse rändur ja õpetlane)
Gessner Conrad
Sevilla Isidorus (VI-VII sajandi õpetlane)
Rondelet, Guillaume




Hotmedia.ee