Kalandus

Kalandus ehk kalamajandus, majandusharu, mis tegeleb kalade, mereloomade ja veetaimede tööndusliku püügi, töötlemise ja turustamisega ning kalakasvatuse ja -kaitsega. Olenevalt kontekstist võib mõiste olla käsitletud laiemalt, hõlmates kõikide kalade ja teiste veeorganismide töönduslikku püüki ja kasvatamist (vesiviljelust), nende töötlemist, turundamist ja kaitset, või siis kitsamalt, piirdudes vaid kalade püüdmise, kasvatamise, töötlemise, turundamise ja kaitsmisega. Nii on nt Eesti Maaülikoolis õppeerialaks „kalandus ja vesiviljelus“.

Lisaks toiduainetetööstusele kasutatakse kalanduse toodangut enam kui 50 majandusharus (söödana põllumajanduses, toorainena meditsiini- ja keemiatööstuses jm). Eestis on kalandus olnud tähtsamaid toiduainetetööstuse harusid. 1934 töötas Eestis kalanduse alal 16 555 inimest, 1990-ndate algul üle 37 000 inimese. Peamiselt ookeanipüügil põhinevast toodangust läks umbes 90% väljapoole Eestit. Pärast Eesti taasiseseisvumist kalanduse kogumaht Eesti majanduses langes.

Eestis jaguneb kalanduse korraldus praegu (2018) nelja asutuse vahel:

maaeluministeerium – kalanduse turukorraldussüsteemi arendamine, struktuuritoetuste ja riigiabi andmine, vesiviljelussektori korraldamine, kutseline kalapüük (sh kutselise kalapüügi lubade väljastamine, kalalaevade riikliku registri haldamine ja püügiarvestus);

keskkonnaministeerium – kalavarude kaitse ja kasutamise poliitika ettevalmistamine ja elluviimine, sh kalavarude taastootmine ning kude- ja elupaikade kaitse ja taastamine, lubade väljastamine teaduslikeks uuringuteks ning eriotstarbeliseks kalapüügiks;

keskkonnaamet – harrastuspüügi kalastuskaartide väljastamine ja harrastuspüügi andmete kogumine;

keskkonnainspektsioon (keskkonnaministeeriumi valitsemisalas) – järelevalve kalapüügi üle.


2008-2017 olid Eesti aastased püügimahud Läänemeres keskmiselt ~ 65 500 t, 2017. a 64 476 t, mis moodustas kogupüügist 78%. Läänemere püük jaguneb avamere- ja rannapüügiks, suurimad kogused püütakse avamerelt. Avamerepüügi osatähtsus on püsinud samal tasemel ( ~80%) ja muutumatuna on püsinud ka rannapüügi mahud. Peamiselt püütakse kilu ja räime: 2017 moodustas nende liikide püügimaht Läänemere kogupüügist ~96% ja kogu Eesti kutselisest kalapüügist 75%. Kilu ja räime järel on enim püütud ahvenat, tinti ja lesta: 2017 vastavalt 1291, 411 ja 187 t. Tursa püügikogused Läänemerest on olnud väga väikesed: nt 2017. a 0,9 t – tursapüüki takistab range püügikvoot, sest Läänemere tursavaru on kaua püsinud alla kudekarja biomassi piirväärtuse.

Kalapüük sisevetel 2008–2017 keskmiselt ~2800 t, 2017. a 2955 t. Enim püütakse Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvest: 2017. a ~2627 t. Enim püüti siseveekogudest koha, latikat ja ahvenat: 2017. a vastavalt 918, 846 ja 682 t.

Kaugpüük ehk ookeanipüük moodustas 2017 kogu kutselisest kalapüügist 18% ehk 15 135 ti. 2008–2017 oli keskmine kaugpüügimaht ~12 500 t aastas. Kaugpüügi peamised piirkonnad on Atlandi ookeani loode- ja kirdeosa, enim püütakse kirdeosast, 2017. a 10 390 t (69% ookeanipüügist), sh harilikku süvameregarneeli 2017. aastal 7413 t. Atlandi ookeani loodeosa püügist moodustab põhiosa meriahvena püük: 2017. a ~2194 t. Püütakse ka turska, harilikku karelesta ja süvalesta: 2017 vastavalt 2544, 1249 ja 1141 t.

Vesiviljelusettevõtted müüsid 2017. a 870 t kaubakala ja -vähki, sellest 702 t vikerforelli, 0,8 t jõevähki. Veel kasvatati ja müüdi arktika paaliat, angerjas, aafrika angersäga, karpkala, säga,

tuurlasi (siberi ja vene tuur) ja valgeamuuri. Toidukalamarja turustati 3,8 t. Välisriikidesse müüdi ~5% kala- ja vähikasvatuse toodangust, peamiselt angerjat, vähem vikerforelli ja harilikku jõevähki.

Jaanuar, 2019

Vaata lisaks:

Kalanduskoda
Piirkondlikud kalandusorganisatsioonid
Akvakultuur
Kalapüügivahendid
Eesti kalanduse minevikust I-II
Eesti kalandustegelased
Ookeanikalandus
Kalale.ee KIK