Naissaar

Naissaar (saksa Nargen, rootsi Nargö), saar Eesti põhjarannikul, mis eraldab Tallinna lahte ülejäänud Soome lahest. Pindala on 18,6 km², pikkus 8–9 km, laius 4 km, mandrist 8,5 km kaugusel. Kõrgeim punkt Kunilamägi (27 m). Valdavalt katab saart okasmets, on suuri kivikülve ja rändrahne. Saarel asub mitu sood: Suursoo, Kunila, Kullkrooni ja Sinkara soo. Naissaare looduspargis on kolm registreeritud matkarada.


Esimest korda on Naissaart (Terra feminarum) väidetavalt mainitud Bremeni Adama kroonikas (1075–1080). Hilisemalt oli saarel Tallinna linnamets ja hobusekasvandus. Elanikest (rootsi kalurid) on teateid 1469. a. Alates 1689 kuulus saar riigile. Krimmi sõja ajal oli saar 1854-55 okupeeritud Briti ja Prantsuse sõjaväe poolt. 19. saj lõpul hakati saart hindama puhkekohana. 1898 eraldati 19 krunti, millele ehitati uhked suvilad. 1912 saar militariseeriti, tsiviilelanikkond saadeti saarelt ära. Saarele rajati muu sadamad, raudteed ja Peeter Suure merekindluse peapositsiooni Naissaare rannapatareid. I maailmasõja ja Vabadussõja ajal asus saarel vangilaager. Detsembrist 1917 kuni 26.02.1918 asus saarel Naissaare Nõukogude Vabariik, mille kuulutasid välja 90 Naissaare garnisoni madrust Vene lahingulaevalt Petropavlovsk anarhosündikalist Stepan Petritšenko juhtimisel. I maailmasõja ja Vabadussõja ajal asus saarel vangilaager.

Eesti iseiseisvusajal pääsesid elanikud saarele tagasi, 1939 oli saarel 404 elanikku, enamuses rootslased. Elanikud lahkusid 1944 Rootsi, seejärel puudus saarel tsiviilelanikkond. Nõukogude ajal oli saar militariseeritud, seal oli meremiinide ladu ja montaažitehas. Pärast Eesti taasiseseisvumist sai Naissaarest populaarne puhke- ja turismipaik. Saarel asub sõjateemaline Naissaare muuseum, taastatud on kirik. Suviti toimub saarel Nargen-festival, mille eestvedajaks on dirigent Tõnu Kaljuste. Suvisel ajal on saare ja mandri vahel püsilaevaühendus.

Saare ümbruses on rohkelt sobivaid paiku meriforelli püügiks.

November, 2018

Vaata lisaks:

Tallinna laht
Aegna
Kalale.ee KIK